2. koht Pandivere Filtrilt

Kuna sõidu muljed on värskelt meeles, siis panen need ka siia kirja. Tundub, et 2. koht ja kõik on tore, aga tegelikult nii ei ole. Räägin lähemalt.

Sõitsin ka eelmisel aastal sama sõitu ning seega oli rajaprofiil teada ja oli oodata huvitavat võistlust. Puhkumas oli ka keskmisest tugevam tuul ja mulle see meeldis, tegi võistlusolud veelgi raskemaks ja seda on vaja, sest muidu istub iga suvaline jorss pundis ära. Stardis oli ka Alpha Baltic Continental Team, kes oma olemise poolest proffide mõõtu kindlasti välja ei anna. Stardis oli näha ka Rein Taaramäed, kes antud sõitu võttis treeninguna.

Alguses tuli ette hoida (seda tuleb alati teha), sest tuul võis pundi ära lõhkuda ja nii vist? ka juhtus. Vist sellepärast, et kuidagi ootamatult sai mingi punt pisikese vahe. Vajutasin ise ka natukene rohkem pedaalidele ja ühinesin nendega. Vaikselt tuli inimesti juurde ja siis hõigati et vahe on sees, sõidame sõidame. Kuna punt oli suur (~15 meest kindlasti, vb rohkem), siis üksmeelset koostööd oli väga keeruline leida. Kes lihtsalt viilis, kes mõtles et praegu ikka liiga vara jne. Ise üritasin võimalikult palju aidata, aga samas hoidsin korralikku varu, sest tõesti sõit oli alles väga noor.

Kõrvale tuli kohtunik, kes ütles et vahe 15 sekundit. Siis 35, siis 20…25..jne. Midagi erilist ei toimunud, tekkis justkui tunne, et nimelt hoitakse seda vahet ja ühel hetkel annavad mehed gaasi ja käes me olemegi. Vahepealsed kerged tõusud meie edu ära ei söönud ja tekkis ka väike lootus. Nagu varem ka mainisin, siis mehi oli palju ja üksmeelset koostöö tegemist oli raske saavutada. Olid mehed kes koguaeg võtsid vahetusi, tegid kõik et edu kasvaks või vähemalt säiliks jne ja siis olid need muidusööjad kes ainult istusid pundi taga, eest käisid läbi harva ja tihtipeale seda ka ainult suure utsitamise peale. Küsisin isegi mõne käest, et miks te ei sõida jne, kuid vastust ei tulnud.

Võistlus toimus kolmel ringil ja iga ringi viimases kolmandikus olid väikesed künkad. Vaikselt tuli mõtelda ka lõpu peale ja rääkisin ka Ainsiga läbi, et mis plaanid on. Endal oli mõte rünnata viimasel tõusul, kust jäi lõpuni veel 10km ja kogu tee oli allatuul. Vahepeal oli meie edu peagrupi ees veelgi suurenenud (1m25sek) ja nüüd oli suhteliselt kindel , et võitja tuleb jooksikute hulgast. Kuskil 5-6km enne seda otsustavat tõusu tegi osava lükke Ains, kellega liitus üks Saaremaa Viikingi sõitjatest. Nad saavutasid piisava edumaa, et tekiks vajadus neid taga ajada. Mina sain kõik selle aja rahulikult jalga säästa ja valmistuda otsustavaks paugutamiseks. Kõik sujus nagu kellavärk. Ains ja saarlane olid jõudnud tõusu otsa ja meie olime oma pundiga neist ~3. sekundi kaugusel. Otsustasin, et nüüd on aeg ja lähen. Minuga ühines teine saarlane ja noor Norman Vahtra Rein Taaramäe rattaklubist.  Kohe esimesi vahetusi tegema hakates tahtis Vahtra vahele jätta, kuid saarlane Endrik Puntso ütles paar korraliku sõna ja mees hakkas tööle. Tegin pikemaid vahetusi, sest Vahtra sõitis õige lühikest aega oma vahetusi ja Puntso võimetest ma polnud esialgu täitsa teadlik. Ja kuna taga oli päris palju mehi, siis oli vaja gaasi anda, et nad meid kätte ei saaks. Saavutasime hea edu ja kuna ma lõpu peale asja jätta ei tahtunud, siis ründasin 2km enne lõppu. Vaatasin taha ja Vahtra istus ära. Lasin jala sirgu ja tuli valmistuda uueks katseks. Vahepeal oli Puntso meid kätte saanud, aga see polnud probleem. Oli selge, et lahti tuleb saada Vahtrast. 600. meetri peal proovisin uuesti, aga kordus sama stsenaarium ja nüüd olin kutu.

Öeldakse, et võitja üle kohut ei mõisteta, aga suurem osa sõidust pundi taga istuda (kui sõitsime suures jooksikute pundis) ja siis võita….parema meelega oleksin kaotanud Puntsole. Aga eks ise tuleb ka tugevamaks saada. Vahtra minu jaoks suhteliselt tundmatu vend. Filtri sõitude tulemusel tean ainult nime ja ei midagi muud. Kokkuvõttes oleksin ise võinud ka mõne asja teisiti teha, näiteks rünnata 4. km enne lõppu kui teele jäi pisike tõus. Arvan, et sellest oleks piisanud, kuid täna läks nii. Unustan ära ja panen sama hooga edasi! Mida aga ära ei saa unustada on tänane auhind. Okei, kui ma joonele asun, siis ma ei mõtle auhindadest. Tahaks teha korraliku sõidu, anda endast kõik, aidata mõnda tiimikaaslast, saada hea fiilingu jne. Samas kui oled juba 100km pingutanud ja saavutad 2. koha, siis vaevatasuks võiks mingi kinkekaardi ikka saada, et rattale mõni vidin soetada (kasvõi õhukumm) või väike rahaline toetus, et transpordile tehtavad kulutused tasa teha või midagi mida meeskonnaga jagada. Seekord viisin koju 4kg kartulit ja natukene vorsti ning sardelle.

Okei. Lähen keedan endale ühe korraliku pasta, söön kõhu täis, viskan jalad seinale ja homme üritame parima anda Lätis SEB etapil Cesises.

Ciao!