KoMo66 e. Tahko Eesti moodi

Vot see on olnud minu jaoks võistlus,mis pole kunagi vahele jäänud. OK, täpsustame : Esimest korda sai võistlus alguse Raplast. Seal tõesti ei käinud. Aga nii, kui tuli menüüsse Paluküla, koos Raplamaa ainsamate põndakutega, olen alati platsis olnud.

Hõredat rahvast oli tegelikult täitsa nadi vaadata ! Aga noh, selline see elu juba on. Teed liiga lihtsa raja – hädaldatakse, et üks tuim uhamine. Teed jälle raske, ei anna keegi näolegi.

Paljud meil käivad Tahkos (Soome) Just sellepärast, et saada tunda tõelisi maastikuradasid. Jah, meil Eestis pole selliseid kõrguste vahesid pakkuda. Aga KoMo klubi rajameistrid pakuvad midagi enneolematut ! Arvestades seda, et tegu on kesk-Eestiga.

Stardini on jäänud 5min. ja koridoris ainult üks julge – Talukas ! Siis võtsid teisedki julguse kokku ja asusid lindi taga meelepärasemaid kohti valima. Kusjuures, huvitav oli see, et ette liinile ei tahtnud suurt keegi tulla. See eest oli aga korralik kohtade jaotamine kuskil 5-8 rea võistlejate vahel. Kes meil siis kohal olid…esiritta olid end sättinud Alges Maasikmets, Tarmo Neemela, Henno Puu, Raul Talumaa ja mina. Vahetult minu taga Marko Sigus. Mõtlesin endamisi, et esikolmikusse pääseb ainult kellegi ebaõnnele ja on Markogi siiani väga häid tulemusi näidanud, et sihtida IV kohta.

Peale starti panigi see minu kardetud nelik minema. Ca. 5km. pärast oli Marko Siguski sellest tempost loobunud ja võttis koha sisse minu ja Taluka juures. Üks noor junga oli veel kah meiega, aga kadus esimesel pikemal logistamisel tagant ära. Talukaski ütles peale seda lõiku, et valus oli. Meil Sigusega polnud häda midagi – FS tegi oma tööd korralikult.

Keava mäed – need panevad sel võistlusel alati vahekorrad paika. Sisenesime sinna kolmekesi ja välja tulin sealt pika eduga üksi. Sealt maalt (ca. 42km.) kuni lõpuni oli väga mõnus – tempo väga hea ja pulss istus meeldivalt 155 kandis. Ei mingit rabelemist…

…ja siis ca. 2km. enne lõppu panin valesti ! Tegin ca. 700m. lisahaagi. Finišisse tulin hoopis teiselt poolt. Pidasin veel kinni ja vaatasin, et mis ma siis nüüd teen. Kiire konsultatsioon finišis ja kähku rajale tagasi – õnneks sain otsejoones (esimeste Paluküla sõitude starditõus) sinna, kust olin valesti pannud. Uuesti rajale jõudsin täpselt Marko Siguse ette. Küll tal oli muidugi hea meel. Minul mitte. 1,5km. minna – 3tõusu…krt, ma pole seda lõppu eales nii kiiresti sõitnud, kui seekord. Pulss oli stabiilselt 175 peal ja eest väiksema peale ei vahetanudki. Tehtud, hoidsin oma IV positsiooni.