Kustunud säraküünal?

Pärast edukat maastikusõitu Kõrvemaal pole asjad enam nii hästi läinud. Sellest ka pikem paus siinsel maastikul – kes see ikka tahab halbadest asjadest väga tuututada. Aga paranemist ka paista pole. Võtan siis vahepealsed tegemised kiirelt kokku ja loodan, et sellega saab läbi ka mõõnaperiood.

Kõik järgmised stardid pärast seda on siis, rohkemal või vähemal määral, tuksi läinud (jaa, vägisi tahaks kurjemalt öelda, aga jääme siiski viisakuse piiridesse). Praegu ei mäletagi enam, mis järjekorras võistlused peale tulid, nii et teen neist järjekorratult ülevaate, nagu meenub parajasti.

Säraküünla kustumise saaga

Filtri TT Viimsis oli suhteliselt tuuline, kui tavaliselt on seal kerge tuuleõhk, siis sellel korral raputas puid ikka korralikult, sellest hoolimata oli Lubja mägi samal kohal, kogu muu trass ka. Ainult mina ei olnud omas sõiduvees. Hoidsin Lubjakal meelega tagasi, et järmisel, vastutuule otsal, kergem oleks. No tühjagi, ikka inisesin nagu järelhaagisega siga. Surusin, mis ma surusin, tühjaks ennast sõita ei suutnud, nii et nässus päev. Ainuke positiivne asi oli, et allatuule lõigu(viimased 1,5km rajast) suutsin liikuda kiiremini, kui 55km/h. Tulemustega oli ka mingi kamm, aga pärast paranduste tegemist oli mu kohaks 6 ja kaotus muutus ka mõistlikuks. Keskmine kiirus jättis ainult soovida.

Elva nädalavahetus möödus vesiselt. Mitte, et silmad oleksid vees olnud, aga taevast tuli seda alla ja maast pritsis ka üles. Kritist pole midagi rääkida. Jõud oli nullis, mäest üles ei saanud. 4 ringi ja boksi ära. Mootor ei käinud isegi mitte tühikäigul. Filtri etapp oli kokkuvõttes natuke parem, aga algas umbes sama kohutavalt – jänes oli püksis ja possal püsida väga raske, mootor käis vaevu tühikäigul ja jalad ei töötanud. Kusgil 25-30km kandis oli üks õrna küljekaga lõik, kus kogu värk ketti läks ja vahed tulid. Jäin alguses päris keskele ja sellega seoses ka saba pealt maha, aga õnneks sattus minu ees olema Oliver Öpik, ei teagi, mis ime läbi ta grupi peast nii kaugele vajunud oli, kes, suurte kannatuste kiuste, meid siiski järgi vedas. Ega ta vist ei teadnud, et just mina tal tuules olen, aga viisaka inimesena jättis tee äärde piisavalt mõne cm-i, et ma sinna kuidagi ära mahtusin. Jube inisemine oli! Sellega seoses moodustus ette ca 50-pealine seltskond ja nii jätkati. Teise ringi alguses(ca 55-s km) sai üks seltskond minema, meilt Prous ka sees. Tagant kedagi järgi ei lastud. Minul oli tunne selleks ajaks pisut paranenud, hüppasin ka ise paaril korral minekutele saba peale. Ca 25km enne lõppu jooksis aga tagant suur seltskond selga ja hakkas tavaline trall – poogendamised ja katsumised, et kui kõva see asfalt ikka on. Osutus mitmete meeste nahast ja vist ka luudest kõvemaks. Ise sain pundi ette ära, seal oli rahulik(um). Eskole aitäh, et ta mind viimasel 10-l km-il aitas, aga kahjuks lõpukurvini me ees vastu ei pidanud. Tempo oli liiga maas ja abilisi rohkem polnud, et asja korralikult kontrollida. Tulemuseks koht kusagil pundi keskel.

Mis siis veel tuli… aa, Rõuge. Alguses sai hästi vedama, aga siis muutusid jalad järjest raskemaks. Tempot nagu väga polnudki, kell näitas ka selliseid pulsinumbreid, et külm oleks pidanud olema. Peale Massimõrvarit surusin hoo sisse, nagu plaanis oli, keha hakkas ka korraks tööle, aga pikka pidu paraku polnud. HansGrohe kilomeetriks olin mõnusalt ära küpsetatud, nagu vardasse aetud pudulojus ja rohkem minust asja polnudki. Metsalõigud kannatasin tehnika pealt ära, kruusal tulid aga sellised krambid, et viimase 10km jooksul tegin 3 istumispausi ja iga kord, kui tee loodist välja läks, jalastusin ning tegelesin ratta metsas jalutamisega. Oleks pidanud talle rihma külge panema, äkki oleks ta siis ise mind mäest üles sikutanud 😀 Tulemuseks 111 koht(langus viimase otsaga ca 50 kohta). Järgnevalt põige tagasi viimasesse TP-sse, et sealseid hõrgutisi(asjaomased teavad, mida kõike seal pakutakse) nautida. Aftekas oli meil kah seal samas, koos vägeva grilli ja saunaga. Siinkohal suured tänud õdedele Rajudele, kes selle nimel suurt vaeva nägid!

Eilne Filtri TT Pirital oli, oh üllatust, räige kannatamine. Eelneva valguses see vist väga ei üllata, ega ju? Kannatasin kõiki põrgupiinu, algas see jama kohe, kui stardirabilt alla sain. Jalad tulitasid, kiirust ei olnud ja olin kui tee külge liimitud. Uuh, vastik värk, aga mis teha, ise ma selle augu omale kaevasin, nüüd tuli sealt ka välja ronida. Spidokas näitas kogu aeg ühtlaselt 42-43km/h(heal päeval peaks sellel rajal 44-46 olema), ei olnud vahet, kust poolt oli tuul või kas tee oli pisut positiivses või negatiivses suunas loodist väljas. Lükati tõusud tulid võibolla natuke kergemalt kätte ainult, kui muidu. Positiivne oli see, et esimst korda suutsin pöördest Uue kurvi poole minevat vastumäge lõiku korralikult sõita. Esimest korda suutsin siledal maal hoo üle 46 ajada alles viimasel 500meetril, aga tolku sellest väga polnud. Pärast finishit läks ca 5min, enne kui mu koivad jälle sõna kuulama hakkasid ja sisikonna suukaudse väljutamise mõtted mööda said. Süda tööas ka säästurežiimil, avg pulss 182 ja max 192, eelmisel aastal olid numbrid vist 188/203. Vähemalt on nüüd üks kohtki näha, kus see varu on. Kannatada jaksasin ka mehemoodi, ammu pole nii vastik olnud pärast finišit. Tänud Sulle, kes Sa mind kannatama õpetad praegu;) Okei, see läks nüüd teise ooperisse ja kitsamale ringile, aga las ta olla siin ikkagi.

Nüüd vaja see kiirus ikkagi üles otsida ja eestikatel vigadeparandus teha. Lähen vaatan, äkki leiab auto tuules üht-teist või miskit. Teile aga kõike paremat seniks ja uute kirjutamisteni:)