Lätis, SEB Maratona etapp Tukums

Jutud käisid, et viimane etapp on kõige raskem ja seda just tõusude poolest. Ei osanudki nagu midagi arvata, sest siiani on olnud suht-koht lihtsad ja pigem kiired rajad. Aga seekord oli tõesti kuulujuttudel alust – tõuse ikka kogunes korralikult. Võitja aeg ligemale 2,5h. annab samuti kinnitust, et need 65km. just väga nobedalt kellegile ei tulnud. Eredamalt jäi rajast meelde kaks laskumist, mis ei olnud üldse järsu nurgaga, aga ühtlase savikihiga kaetud. Pidi ikka väga ettevaatlik piduritega olema ja ratta libisemisega hakkama saada. Kaks järsemat laskumist metsa vahel olid enam-vähem kuivad ja tuli lihtsalt veidi trajektoori sättida ja turvalis kiirust hoida. Tõusud olid tõesti, ikka päris korralikud seekord. Üks meenutas H100’lt Munakale tõusu aga polnud mitte asfaldi, vaid kinnitallatud metsatee ja ka veidi järsem.
Seekord oli tõsine mõte alguses pingutada ja esimeses pundis ära kannatada, aga ei õnnestunud. Juba teise km. peal (linna ring) jäin ühe sikk-sakitamise peal nii totakalt karpi ja Oliveriga oli hetkega vahe ca. 100m. Linnast välja sõites esimene ots kohe ka vajutas ning oligi vahe juba veidi enam, kui 100m. Proovisin küll järgi minna, aga ei ole minust ikka 40 ja enam km/h sõitjat pikemalt, kui 200-300m. Kuna keegi minuga kaasa kah ei tulnud, siis loobusin… Kuni ca. 35-37km’ni oli tempo minu jaoks mõnus. Siis jõudis järgi varem pit-stopi teinud Zviedris Normunds. Noh, võtsin sappa ja arvasin, et no mingi 5km. ikka vastu pean. Kella järgi oli siis ka õige aeg teine geel ära võtta. Tõusudel pani ta  ikka valusalt ja kruusal samuti. Metsavahel olin aga mõnusalt mugavustsoonis. Ja nii me siis läksime. Kuskil sain isegi ca. 50m. eest ära, aga pikaks seda rõõmu polnud. Läksime koos ja noppisime kustunuid. Lõpp oli teada, et asfaldi tõus. Mul oli samuti selge – ca. 10km. enne lõppu märku andnud jalaga ma Zviedrise vastu ikka ei saa. Ja nii kahjuks oligi – punnisin mis ma punnisin, aga tema lõputõusul oli ta ikka tugevam. Endal oli jalg sel tõusul juba istudeski nii valus, et püsti ei hakanud proovimagi. Aga emotsionalselt oli väga hea tunne, et jõudsin temaga lõpuni koos püsida 🙂