Munakivipõrgu ja team spirit Viljandis

Moro-moro!

Lõunamaal redutamisest on nüüd juba mõned ajad mööda läinud…ja kui  kiirelt on läinud! Tööd on parajalt niipalju olnud, et päris ära ei lämmata, aga trenni jõudmiseks on vaja teha suuri pingutusi. Jälle leidis kinnitust ka see vana tõde, et trenni kõige raskem ja keerulisem osa on see, mis viib mind diivanist välisukseni. Nädalapäevad enne Viljandi-nädalavahetust sain jälle tõsisemalt trennilainele – 3:40 maanteehuntidega pühapäeval, 3:20 mtb-ga teisipäeval, sekka mõni lühem ja kiirem sutsakas jne.

Ja nüüd kõik see, millest oli juttu juba pealkirjas. Reede õhtul võtsin ette Viljandi Tänavasõidu rajaga tutvumise. Liimitavasse kummi 6 atti õhku ja munakividele logistama – vähemalt nii ma arvasin. Juba mõned päevad varem oli kuulda jutte, et Pikk tänav Viljandis on uues kuues, tekkis lootus, et äkki ka siledam, vanasti oli rohkem nagu kruusatee veevoolukraavidega. Lootus pidavat lollide lohutus olema… Esimene mõte tõusul: kultuuriakadeemia on tee-ehitajaid vorpima hakanud!  Tallinna inimesena olen ma munakivisillutist näinud küll, terve vanalinn on meil siin ju, aga see asi seal Pikal tänaval ületas ka kõige hullemad unenäod! Lihtsamalt öeldes oli sinna pandud/laotatud/kallataud, hulk erineva kuju ja suurusega kive ja siis mingi asjaga üle valatud, et nad ära ei veereks. Kõik. Loomulikult oli täitematerjaliga kokku hoitud ja kivid vähemalt kolmandiku jagu täitest väljas. Ülejäänud ring oli selle kõrval lapsemäng, nii et sellel ma pikemalt ei peatukski.

Laupäev oli ilus ja soe, stardid lükkusid kõvasti edasi(korraldajate valearvestus) ja rajale lasti meid ca 50min ajakavast hiljem. Eelnevaid sõite vaadates süvenes tõdemus, et minu ülekaaluline ahter ja see, kuni 16% tõusunurgaga, munakivi-asi ei käi ikka üldse kokku. M-E distantsiks oli 20 ringi, võtsin eesmärgiks, et jõuan poole peale, enne, kui ringi sisse saan. Algus oli üllatavalt paljulubav ja 2 ringi sain munaka peal täitsa kenasti hakkama. Aga kolmas oli juba väga ebameeldiv. Neljandal hakkas ülekandest puudu jääma natuke(39-25!) ja ma kadestasin mõttes Muertot, kes sõitis 36ni mineva mtb kassetiga. Üldse oleks võinud alates 4ndast ringist mtbga sõita, aeglasem poleks kindlasti olnud. Surin ja väänlesin seal siis omaette, 6-7nda ringi ajal tegid mu sõidukaaslased ka vehkat, leidsid vist mingid ekstra-reservid, sest sinnani jäid nad ikka iga kord tõusul maha, nüüd siis jäin mina. Mott läks ka alla ja veeresin 1-2 ringi päris aeglaselt. 9ndal hakkas kohtunike auto paistma ja siis tuli uuesti suruda, et 10 ikka kokku saada. Sain! 10nda ringi tõusul sõitsid minust mööda nii auto kui ka sõidu liider, Ains, mis tähendas, et tuleb boksi keerata. Munakivipõrgus sai seega eesmärk täidetud. Meelde jäi sõidu ajal kõlanud kaasvõistleja hüüe: “kurat, see on ju ebainimlik!”

Pühapäev oli juba märgatavalt tagasihoidlikum, nii raja, kui ka ilma poolest. Stardist sain kadudeta minema, Pikal tänaval(jess, nüüd sai sealt alla sõita), parandasin juba jõudsalt possat ja Hunta tõusu lõpuks olin esimeses seltskonnas. Natuke ähkimist-puhkimist saba peal ja sain isegi pundis normaalsele possale. Järve äärest kruusateedele jõudes loovutasin mõned kohad ja olin ca 30-40 possal. Ja siis hakkas juhtuma…parasjagu trügimist, pehmes kruusas kurv, mille pikaks lasin(jälle possakaotust), imen seal saba lõpus siis ja vaatan, et oi kurja, üks ruuduline keerab eespoolt teeserva…veel kehvem, mitte lihtsalt ruuduline, aga Iff. No mis siis ikka, keerasin ka sinna, andsin mehele oma tagujooksu ja lükkasin hoo sisse, mees sai tulemust tegema minna. Vaht kahte tekkinud auku kinni ei mätsinud ja nii tuli sisekumm kasutusele võtta(Tänud Koppelile, kes vahepeal airgun-iga abiks oli!). Kõik see leidis aset 6-7 kilomeetril, 10ndale jõudsin, kui sõidetud oli 39min…hmm, joostes oleks ka kiiremini saanud…

Sõitsin siis kuni “nunnude” pokudeni ja keerasin tagasi Viljandisse, tagujooks oli ikka nats tühi, pöid kolksus vastu juurikaid ja tehnilisem osa oli läbi ka. Tuleb tunnistada, et seal SEC-i tagumises otsas valitseb kollektiivne jänespükslus…väga ei proovitagi sõita, kohe mäe alt hakatakse jalutama, alla sõiduga sama lugu. Mina leidsin kõig mudaaugud ja tõusud enda jaoks sõidetavad olevad. Need 2 korda, mis ma tõusul jala maha panin, olid tingitud ummikutest, mitte rajast:) Nii et võtke asja vabamalt ja julgemalt seal tagumises otsas, kõik on sõidetav ka siis, kui 700 inimest enne teid sealt läbi vuranud on:)

Aga nüüd teen ma tööd edasi, järgmiste kordadeni!

J.