Õppetunde elust enesest ehk moraaliga lugu

Heippa-hei!

Autor: Janika Berning/Tervisesport

Pisut vett on jälle merre voolanud eelmisest postitusest. Jätkan siis umbes sealt, kuhu eelmine postitus oma lõpuka maandus ja lisan juurde pisut maailma ainsat täppisteadust – tagantjärgi tarkust:) Alustangi viimasest. Oleks pidanud peale Viljandi nädalavahetust ja pisukest külmetamist aru saama,  et see kerge köhimine võib ka tõsisemate tagajärgedeni viia. Aga no kus sa sellega, oleks nagu mõni aasta elatud ja sportigi tehtud, aga vahel lööb ikka error sisse, kõrvad kurdistuvad ja enam organismi ei kuula. Ronisin krõbiseva kurgu ja kergelt vesise ninaga teisipäeval trenni, ilm oli soe ja riietus õhuke. Panin isegi vesti taskusse, aga selga see ei jõudnudki. Kolmapäevaks olid siis nädalavahetuse külmetuse ja teisipäevase hetkelise jaheduse viljad käes – nina täitsa kinni, peavalu ja sant enesetunne. Tulin isegi töölt nats varem ära, aga siis läks törts paremaks ning otsustasin ikkagi õhtul trenni minna. Eelnevalt oli kokku lepitud, et sõidame terve tiimiga, kes Tallinnas on. Tempolõigud tõid mu lõpuks maa peale tagasi – jalg oli nüri ja kannatada ei saanud. Korraks võis kiiresti sõita, aga mitut vahetust ei saanud teha täiega. Asi oli sellega otsustatud – tuleb ravima hakata. Selge, et võistlemisest midagi välja ei tulnud(Filter Maanteekarikasari alustas Kuusalsus), sain ainult arvuti vahenudsel kaasa elada tiimile. Terve nädalavahetus läks selle haiguse nahka, väike palavik ja värki…ni ikka täismäng!  Nii et uuesti rattale sain eile(teisipäeval), kui tegin TT rattaga Harutee otsa. Sai teisel veits “pulkasid” kärbitud ja possat sätitud, oli vaja testida. Tervis oligi ok, aga jalg ikka nüri, nädalane paus annab tunda, “diiseldada” saab, aga “punassesse” ei ole mõtet surkima minna, kohe on blokid peal. Vähemalt suutsin mõistlikult diiseldada, avg pulss oli 160 ja avg kiirus 38,4km/h. Seda siis 40km kohta.Possas kannatas selle kenasti ära sõita, mis oli meeldiv üllatus:)

Autor: Sander Maasing / Rattaprofid.ee

Ühtlasi tegin ka lõpliku otsuse täna Filter Temposõidu sarjas startida. Paarilist ma esialgu ei leidnud ja olin valmis üksi minema. Stardirekka juures tuli üks Tartu Velo härra ja pakkus seltsi, koos siis läksimegi. Sõit oli tore, sain omas tempos lasta, kaaslane käis kokku  4 korda ees, kokku alla 1km, aga vähemalt sain mõned korrad jala lõdvaks lasta. Esimesed 13km läksid vingelt 45 oli keksmist isegi, aga viimane lõpp vastutuules oli raske. Võtsin plaani pisut varuga sõita, sest arvasin, et peale nädalast pausi pole kõige mõistlikum kapsaid ninast välja sõitma hakata. Selles suhtes oli ka hea, et vagun taga oli, teadsin, et kui lõpus täiega sikutama hakkan, tuleb vahe. Tuli isegi natuke kergema sikutamise pealt – ja väga hea, et tuli, sain esimest korda elus varuga lõpuni sõita ja mõnusalt üle joone. Kindlasti oleksin võinud sõita ka kiiremini, 45sek või 1min, aga päeva see päästnud poleks. Nii et olen oma tänase päevaga väga rahul ja tänud kaaskannatajale, kes vapralt vastu pidas ning aitas mul mõistuse juurde jääda ning väga hea ettevalmistuse tulevasteks startideks teha:) Ka eestikate peale mõeldes oli see hea õhtu, sain kõvasti infot(väidetavalt sõidetakse EMV tempo samal ringil see suvi).
Loo moraal: haigusega ei maksa naljatada, eriti kevadel, sest muidu võib ise naerualuseks saada! 😀

Tulemusest ka: spidokas näitas ajaks 32:07 ja keskmiseks kiiruseks 41,9; distants 22,40km, plusid 181/187(avg/max), nii et varu on 4-5% kindlasti…vähemalt südametöös:) (Eelmise hooaja TT max pulss oli 203 näiteks)

Ametlikud tulemused: aeg 31:58,47 ja keskmine kiirus 41,28, ametlik distants 22km

Kaaslase nime sain ka protokollist teada, olgu ta siinkohal ära mainitud:Peeter Parmask