Jõudsime Berlinksiga 10:45 kohale, seekord võttis parkimine natuke kauem aega, sest üks teeots oli kinni pandud. Hiljem selgus, et sealt kulges võistlustrass. Ilm oli tänavu suvele omaselt soe. Enne starti oli kõik korras. Peale peldikust käimist läksin tagasi ratta juurde ja kuulsin sisinat. Seda tegi minu ratta tagumine rehv. Päikese käes oli üks vana auk lahti tulnud. Sõitsin tagasi auto juurde ja panin piima juurde. Sain pidama ja sooja tehes midagi ei tähendanud.

Stardis pandi juba esimese 50m peal üle nipli, sain sealt napilt mööda. Raja algus oli muudetud ja sõitsime kohe peale staadionit vasakule, kus vasakus kurvis killustiku peal tekkis külglibisemine, jäin püsti. Stardi rüselemise pärast oli rivi juba päris pikaks veninud ja võtsin rahulikult. Peale esimesi singleid tundsin, et tagumine rehv on kurvides kuidagi vedel. Suutsin ühes suuremas grupis sõita, aga peale Emumäe singleid pidin seisma jääma ja rehvi olukorda kontrollima. Tanel oli õige koha peal, lasin vahtu sisse ja natuke rõhku juurde ning panin edasi.

Sain üks 5km edasi sõita kui kiirel kruusalõigul kuulsin jälle sisinat, olin arvatavasti kuskilt uue torke saanud, sest rehv tühjenes nüüd märksa kiiremini. Sõitsin nii kaua kui kannatas ja lasin ballooniga rehvi täis. Sain jälle sõita 5km kui rehv tühi oli. Pöia säästmiseks sõitsin püsti ja proovisin raskust ees hoida.

Mõtted liikusid ka katkestamise suunas, aga teatavasti on sügisel kõikidel etappidel lõpetanutel ette nähtud präänik, mis oli täna motiveerivaks.

Tanel liikus raja ääres väga operatiivselt ja kokku pumpasin 6 korda.  Hansgrohe kilomeetril üritasin natuke tõmmata, aga pidevast sitsimiset oli jalg juba külm sain seal 24. koha. Finishis märgiti protokollis kohaks 133. Kahju, et hea enesetunne ja jalad jäid realiseerimata. Tehnikasport on kahjuks selline, et kõik peab klappima. Järgmine nädalavahetus on oodata selle suve maasikat – Tour de Rõuge, kus läheme Martteniga meespaaride arvestuses ProTeami värve esindama