Taça de Portugal XCO – Vale de Rans

See nädalalõpp tõi poodiumi teise koha ja mõned suured sinikat, aga kõigest siis lähemalt.
Laupäeval sõitsin ise kohale, kõik teised tiimiliikmed tulid põhjapoolt ja minu elukoht tee peale ei jäänud, kuid polnud ka kaugele sõita, natuke üle 100 kilomeetri.
Vale de Ransi turismitalus ja selle läheduses oleval rajal olen juba paaril korral võistelnud, kuid seekord oli rada natuke teine. Paar tõusu oli rohkem, samuti siis ka laskumist, mis olid mõnusalt kivirikkad, ja lõpulooklemine viinamarjaväätide vahel oli lühem, mis samuti meeldis. Rada oli laupäeval märg, pühapäevaks kuivas enam-vähem ära.
Laupäevasetel tutvumisringidel oli hea tunne, ühel uuel kiviastmetega laskumisel tuli jalg pedaalist välja ja kuidagi jäin püsti, üks puu jõudis mind kinni püüda. Läksin siis uuesti üles tagasi ja tulin kenasti rattal alla. Järgmisel ringil samas kohas aga juhtus sama asi, jalg pedaalist välja ja seekord juba oli valus põrutuskukkumine kividele, üks kord proovisin veel ja kui juhtus sama asi, sain aru, et probleem ei ole minus, vaid ma pean pedaalid üle vaatama, tagantjärgi tark olles, oleks pidanud selle vastuseni kiiremini jõudma, kuid eks loll pea ole kehale nuhtluseks.
Kuna mu crankbrohtersi pedaale ei saa peale keerata ja teised pedaalid/kingad olid kodus ja kahjuks ka keegi minu tiimis ei kasuta crankbrothersit, et oleksin saanud laenata, siis peale erinevaid lahendusi Andrega (kes ise ka ära võistlusel) kaaludes, tuli käik ostukeskusesse ette võtta, võõras kohas oli tõeliseks abimeheks Garmini gps, siinkohal tahan veelkord tänada Harrit ja Saksa Automaatikat, kes sellise abimehe mulle kinkisid! Ostukeskusest sain ühed shimano pedaalid/klipid, ega seal väga valikut ei olnud, oma ohutus kaalus kindlalt kaalude vahe üle! Öösel magama minnes tundsin, et keha on kange nendest matsudest ja nüüd päris suured sinikad juba paistavad.
Hommikul soojenduse eel lootsin, et soojaga läheb ehk see kangus kehast, kuid väga ei läinud. Peale esimest ringi kaotasin Lucia silmist ja järgmised neli sõitsin omas tempos, kuid alatasa oli kolmas naine erinevatel tagasipööretel näha, ehk et niisama sõitmist ei olnud. Rada mulle seal päris meeldis, kivirikas ja pedaaliprobleemita oli ka kindel sõita, ei mingeid vigu. Võistlusnaudingut pakkus nii rada kui ka pidev konkurendi kuklasse hingamine 🙂
Nüüd on selline läbiklopitud tunne, kuid olen oma võistluspäevaga rahul. Eks sellele pedaalide värgile oleksin pidanud kiiremini jälile saama ja ennetama sellise olukorra juhtumist, puhtalt minu viga!
Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele!