Pisut pikem ots – külastasime Suurbritanniat!

Hola!

Täna ajasime ennast juba pisut enne kella 10-t uksest välja, plaaniga külastada Gibraltarit. ID kaart tuli selleks kaasa vedada, sest sinna saamiseks tuleb ületada Hispaania-Suurbritannia piir. Viimane Hispaania linn enne piiri paistis välja kui täielik Põhja-Aafrika. Tänavad ülikitsad, kõik räpakas ja mitte väga meeldiv. Autode järjekord piirile oli mega – oma 2km kindlasti, neist saime vaevata mööda. Näitasime oma isikutunnistused ära ja veeresime põnevusega lennuraja poole. Jah, just, Gibraltar algab sealse lennuraja risti ületamisega. Just meie ees pandi aga tõkkepuu kinni, tõmmati “siil” ka veel juurde ja saime hakata lennukeid ootama.

Päris äge oli ca 100m kaugselt maanduvaid lennukeid vaadata. Remka tegi sellest GoProga video ka, ma sain ainult ühe neist pildile, aga selle eest koos hävitajaga:)

Edasi veeresime mööda läänepoolset kallast ja otsisime võimalust Gibraltari kaljule pääseda. Õige pea leidsime ka.

Maksma läks see 1€/nägu ja mäkke tuli ise ronida. Selle ronimisega oli Paulil päris kõvasti tegemist, pole need Eesti kassetid ikka üldse turnimise jaoks. Mõne puhkepausiga vedas 39/23 ta kuidagi ikka mäe otsa ära, au talle, ka mina sõitsin vahepeal “ussi” et pulss mõistlik püsiks(39/28ga). Kuskil poole ronimise peal oli “tavalistele turistidele” bussijaam, kus elavad ka kuulsad Gibraltari ahvid. Meie saime siis sellised ülesvõtted:

Jah, sain küll näpu vastu panna:) Kolu tabas ideaalselt hetke, tänud talle selle eest:) Päris tippu ronimiseks taheti veel 3,5x rohkem raha lisaks saada, ettekäändega, et see on nüüd “private company” ja sellest me loobusime. Tõsi, see tee, mis sealt ülespoole paistis jätkuvat oli pehmelt öeldes…kehva kvaliteediga 😀 Mitte, et muu tõus oleks ideaalne olnud, aga see edasine paistis too much. Suund siis alla, julgematel suurema hooga, mitte nii julgetel suitsevate piduriklotsidega, mis nüüd meiel muusikat teevad igal pidurdusel. Aitäh Remka, et sa meie kõrvu muusikaga paitad! 😀

Meeleolukas kill-koll-laskumine sai otsa alles Euroopa lõpus. Nii lõpus, kui üldse saab midagi otsa saada. Egas seal midagi liiga pidulikku polnud: suur parkla, tuletorn, vaateplatvormid ja… mošee…no ütle neid moslemeid, isegi Euroopa lõppu on vaja üks teha:S

Piltides näeb siis asi välja selline:

Puhaksime seal siis parajalt jalga ja tähistasime trenniga poole peale jõudmist. Kelladel selgelt üle 2h ja nats rohkem, kui 50km. Paras aeg lõunapausiks. Korjasime siis mõne aja pärast oma velod kokku ja jätkasime teed, nüüd ida poolt Kaljut. Üpris pea üllatas meid aga see:

Mis seal ikka, tagasi ka ei lähe, mis siis, et meil tulesid pole, nagu liiklusmärk nõuab. Täna juba igast reegleid rikutud, asi see üks tunnel siis. Rattaga pole ma varem tunnelis käinudki, aga nii vanas ja väsinud asjas polnud ma kunagi käinud, päris kõhedaks võttis. Ratta ja jalad määris ka ära, laest tilkus vett ja see pritsis üles. Tunnelist väljudes olime parajad pipid – toredalt täpilised(seda me ei targu ei pildistanud). Seest nägi asi välja selline:

Ega seal Gibraltaril rohkem midagi märkimisväärset ei juhtunudki. Kimasime üle lennuraja jälle tagasi, seekord proovis Kolu asja lennuki vaatenurgast ka tabada, kui terve päev ainult ratturite ja turistide nurgad olnud olid. Tulemuseks road to nowhere.

Eilne väike jooks õhtuses Esteponas oli mu jalad päris uueks teinud. Naljatasime juba omavahel, et ma leidsin kusagilt “Püta jalad”, need, mida ta “elujalgadeks” nimetab. Igatahes oli mul jube kerge tunne ja vägisi tahtis hoog üles minna. Kavas olnud kiiremad liigutused olid suuremalt jaolt juba tehtud(TT lõik ja KrP-d), samas oli plaani jäänud veel 1 pikem lõik ja 1KrP. Esimesel ülesmäe lõigul panin siis eest ajama, tähendab, saba loobus juba siis ära, kui mul 145 lööki minutis kelladel oli. Lükkasin siis 165-175 vahele oma pulsi ja sõtkusin see 2,5km tõusu ära. Uskumatu värk, ikka hea olla ja jalad ka ära ei kärva, no mis sa ütled. Peaks vist tihemini jooksma. Edasi olid mõned teravad elamused, üks kurv läks vähe pikaks 80 pealt ja Sotogrande vahel sai 60ga üle nende asfaldist tehtud lamavate politseinike sõita…viskas mõnusalt hüppesse, oli lahe:)

Kodusele A7’le jõudes vuhises mingi mees meist oma tt rattaga mööda. Ma ei raatsinud muidugi võistluskiirusel sõitmisest loobuda ja hüppasin tuulde, sain 17km hea veduriga selgelt üle 40-se hooga sõita, endal pulss mõistlik. Lõpuks pidasime pisikese vestluse ka, tuli välja, et härra on lätlane ja treenib siin juba jaanuarist alates, käis vahepeal Mehhikos oma esimest ironman-i võistlemas ja vihkab talve :D. Ratta peal liikus ta igatahes täitsa hästi:) Soovisin siis talle edu ja keerasin koju ära:)

Pisike edit, tänae päev numbrites: 112km 4:15 sõiduaega, avg pulss 137, tõusu 1245m, sooja 16-23 kraadi:)

Head õhtut ja õnn kaasa!