Rõuge SEC

Rõuge SEC peale sai juba varakult mõeldud…Tõusumeetreid seal päris palju ja midagi lihtsat ei ole. Sel rajal “kangi” saamise järel lõpuni sõitmine oleks paras kannatamine. Võistlusest eelneval nädalavahetusel sai maanteel korraliku tempoga 4 päeva järjest sõidetud ja veel kolmapäevak kah otsa. Ehk siis, sellele pidusöögile ei julenud ilma ettevalmistuseta minna.

Tunnid enne võistlust nagu ikka Vytautas sisse ja mõned kilomeetrid soojendust ja ca. 15min. enne 12:00 stardikoridori. Start tundus mulle üllatavalt rahulik seekord ? Ilmselt meie eliidi mehed teadsid täpselt, mis neid ees ootab ja lasid sõidu alguse kruusateed suht-koht rahulikult. Metsavahele keerates sai kohe aru, et vihm on rada korralikult töödelnud ja valvsust ei saa kuskil kaotada. Aegviidu kukkumine oli veel meeles ja ega kellegile väga taha rattasse pugeda ei tahtnud. Ümberringi taas teada-tuntud seltskond : Griša, Sull, Maika… Tunne oli päris hea ja kuskil poole distantsi peal ronisin pundi ette ja sain ka eest ära, aga mitte kauaks. Vagunid tulid ikka inertsiga järgi 🙂

Kuskil 40km. paiku tundsin, et parem jalg liigub kahtlaselt palju küljele ? Klipi kruvid lahti, või üks üldse juba kadunud. Vaatama igaljuhul ei hakanud, vaid sõitsin edasi teadmisega, et joosta enam ei saa. Korra küll tuli ca. 4-5km. enne lõppu ühes mülkas ukerdada. Peaks ütlema, et suht kohmakas oli ikka üks jalg klipis ja teine põlvini mudas seal rapsida. Sigus ja Randma said siis eest ära. Õnneks lasi klipp ikka ilusti lõpuni sõita. Tulemusega igati rahul. Aga raske oli küll. Viimased 15km. olid ikka päris paras kannatamine.