Lätis, Vietalvas kuuma andmas

Sõin Raikkülas ämma juures ühe tikripõõsa tühjaks ja suund Märjamaa Statoili juurde, kuhu pidi laekuma ruuduline buss. Ajagraafik läks nagu ta läks, sain Tallinn-Pärnu trassi äärses bensukas mõnusalt ca. 40min. aega veeta – bussitäiel Korealastele pakkus igaljuhul võrku pakendatud puud sedavõrd huvi, et pildistamise osas tekkis juba elav järjekord ! No päris huvitav oli, närisin seal jäätist, libistasin õltsi ja lürpisin kohvet. Ja siis saabus meie ruuduline “pudrukuul”. Ega see minu FS enam niisama ratas pole, see tõsteti tagumiste istmete peale – tugitool diivanil, või vastupidi.
Suund Pärnu peale, kus meid ootas potitäis grilli ja ohtralt humala maitselist kihisevat. Juttu ja kõhu täitmist jätkus nii kella 01’ni. 4h ja 30min. on magamiseks igaljuhul piisav. Tsiteerides Markkut : stardis peabki kerge väsimus sees olema ja silm kinni vajuma.
Pärnu sektorist saime mingisugune 7:30 liikuma (siis oli juba kõigil Ainsitelefoni äratusest kopp ees) Kõhutunne ütles, et läheb päris täppissõiduks. Et kas jõuame kohale enne või pärast starti. TomTom oli igaljuhul viimaste kilomeetriteni veendunud, et meil tuleb bussis sõidu ajal riideid hakata vahetama, siis oleks veel lootus. Aga, meeskonna töö oli eeskujulik ja panime sellele navile Vietalvas särgi korralikult püksi – süüde läks välja täpselt 11:20. Ei noh, aega ju terve maailm: tervelt 40min. et riideid vahetada, rattad kokku lapata ja pooled meist veel ära regada. Soojendus tähendas minu jaoks siis umbes seda, et kerisin rattaga lähima põõsa juurde väetama.
Ja siis see algas…paar päeva tagasi teatas küsimise peale mulle üks FB Läti tuttav, et rada pidavat olema raskem ja tehnilisem, kui eelmine (Sigulda) Moraalselt valmistusime siis mingi 3h + sõiduks. Reaalselt nägi asi välja nagu hea tuuningu saanud TRM rada. Võitjal kulus 71km. alistamiseks 2h ja 17min. !!!
Aga muidu meie sõit kujunes päris nauditavaks. Esimese poole liikusime trioga Allan, Madis ja mina. Miskine 20km. enne lõppu saime Kristjani kätte ja Madis väsis. Liikusime kolmekesi lõpuni ja kustutasime paaride kaupa liikunud Lätlasi.
Aga see TomTom – vot ei jätnud asja nii ! Mingi ime läbi jõudsime aurude peal ikka Kilingi-Nõmmele. TomTom loobus meie murdmisest alles siis, kui sõber Waze juhtohjad enda kätte võttis.