EMV XCO katkestamine…Miks?
- Rivo Pajur
- 22.07.2014
- Rivo Pajur
Nüüd on paar päeva möödas, üks rahulik mnt. trenn tehtud ja saanud natuke mõelda, mis siis ikkagi juhtus, et EMV võistlus kujunes kõigest 1,5 ringiliseks…
Kolmapäevak näitas, et vorm on hea ja peaks jalga olema. Võtsingi nädala teadlikult rahulikumalt, et säästa kõik pühapäevaks. Eelmistel päevadel rada proovimas ei käinud. Kuidagi kauge ja väga ajakulukas tundus teisele poole Pärnu minek. Sotsiaalmeedias ringles piisavalt videosid ja pilte, ning läbi sai helistatud mitmed sõbrad-tuttavad, kes rajaga tutvust teinud. Saadud info põhjal julgesin oletada, et peaksin kõikides kohtades hakkama saama. Võistluspäeval olin varakult (juba 9:30) kohal, et jõuaks lahedalt paar korda ringi ikkagi läbi sõita ja korralikult sooja teha. Soojenduse koha pealt sel aastal proovinud, et minu puhul on suisa 45-60min. soojendus vajalik. Tutvumisringile läksime Allaniga (tema Ivo ratta ja tavalise tossuga). Esimest korda uurisime palgi hunnikut. Peaorganisaator Sulev jõudis samuti sinna ja hurjutas, et mis te siin vahite, sõitke. No kuidas saigi vastu vaielda, hoog parajaks ja peale – ei mingeid probleeme. Ei näinud ka põhjust sinna veel harjutama jääda. Teine taksistus – üksik suur palk. Vaatasime, et jah, hammakas läheb ikka vastu, kui tagumist ratast kaasa ei aita. Vasakult poolt tundus nagu palk veidi madalam ja sai hoog sisse võetud – läks lihtsamalt, kui arvata oskasin. Korra proovisin veel (mine tea, äkki lihtsalt kuidagi joppas) ning sai taas ilusti palk ületatud. Selge, edasi. Kurikuulus rock-garden. Esimesel katsel jõudsin viimaste plokkideni. 2-3 katse läksid peale seda veel aia taha. Neljanda katsega sain esimest korda läbitud. Sealt edasi läks asi nagu aina lihtsamaks. Peale kuuendat katset ei viitsinud seal enam lihvida, kuna Allan läks juba edasi ja nii ka mina. Suusasilla laskumise tõusu võttes nägin, et Allan juba üleval ja inspekeerib laskumist. Hõikasin, et kus kohast kõige õigem minna. Vastus : hoog maha ja mine keskelt. Ehk siis, ilma laskumist ülevalt nägemata läksin puhtalt Allani usalduse peale laskumisele. Jah, on küll järsk ülevalt, kuid samas lihtsalt sirgjooneline, kus ohutuse tagamiseks saab pidureid alles peale laudteed näppima hakata. Isegi kanni polnud mingit vajadust üle sadula lasta. Teist korda proovisin vähe kiiremini, siis sain aga järgneva kühmu peal rattad maast lahti – selge, liiga kiiresti ikka ei saa seda võtta. Igaljuhul, oli siis nagu ses mõttes tunne hea, et kõik on sõidetav. Kuna soojenduse tegemiseks tundu,s et aega veel on, siis läksin veel ühele prooviringile mõttega, sõita korra ka ühe jutiga läbi. Kõik OK, kuni jõudsin Rock-Gardenisse…Sain ühe viimase ploki peal kummi torke 🙁 Esialgu tundus, et piim nagu lappis ära. Pumpasin õhku juurde. Mõne aja pärast taas, kumm ikka tühjem ja kohati nagu visiseb, kohati mitte. Tuju oli ikka alla igasugust arvestust juba. Ivo käest sain sisekummi – kähku see sisse ja 2,5 atti rõhku veel otsa – selgelt palju selle raja jaoks, aga oli vaja kindel olla, et plokkide osas midagi läbi ei lööks. Kiiruga staadionile ja jõudsin täpselt ajaks, mil hakati starti kutsuma. Koha üle esireas enam nagu rõõmustada ei osanudki, sest kogu see eelnev jura oli ikka väga demoraliseerivalt mõjunud. Stardi küll veidi magasin maha, aga staadioni pudisema tõusu peal sain uuesti possale, kus nagu olema peaksin. Ringi esimene pool möödus täitsa normaalselt, teine pool enam nii polnud, nagu peaks. Teisele ringile minnes olid jalad juba vati sees…Tahet veel oli, aga kusagil teise ringi keskel oli selge – täna ei tule siit mitte midagi ja otsustasin hoopis boksi ära keerata. Ikkagi miks ? Soojendus jäi seekord täiesti tegemata, mis just XCO sõidu puhul on ülioluline, oma agresiivse alguse poolest – kohe on vaja koht kätte võidelda. Lisame siia veel täieliku tuju languse. Eks muidugi, oleks ju võinud lõpuni tiksuda, aga vähemalt ise arvan, et EMV rada ja võistlus ikka ei ole see koht, kus niisama läbi tiksuda. Läbimise mõttes on meil siin võistlusi küllaga. Võibolla arvan valesti…