EMV XCO 2014, Jõulumäel

Aitäh sulle! Jah just sulle, kes sa seda hetkel loed! 🙂
Kas oled siis pere, sõber, treener, kaasaelaja, konkurent, toetaja, asjahuviline, korraldaja vmt, mul on õnne, et sa oled! Õnn pidi ju tugevaid soosima :p 🙂
Täpselt selline see sport ju on, on vaja kõiki osapooli, et teha see vahvaks ja toredaks.
Olen väga õnnelik oma uue meistritiitli üle! Sõidu lõpus üks reporter küsis, et kas peale kõiki neid meistritiitleid, mis mul on, see ikka liigutab mind ja teeb rõõmsaks, vastus oli, et loomulikult. Sest tööd ja vaeva näen ju iga kord ja iga aasta, kogu hooaja vältel ja kui kogu seda ka tiitel kaunistab, siis see ikka rõõmustab. Pidevalt välismaal võisteldes ja olles on see suur au ja rõõm olla sini-must-valges!

Sõidust ka siis. Nädala sees käisin korra rajal trenni tegemas ja panin oma sõidutaktika enam-vähem paika, mida viimistlesin veel mõttes laupäeval rajal olles. Kuigi võib mõelda, et mis siin paika panna on, et stardist minek ja lõpuni välja, siis suur osa on siiski targasti sõitmisel, tundes rada ja ennast sellel. Ride smart and have fun!(Sõida targasti ja naudi sõitu) Täpselt sellisena tulebki sõit kõige paremini välja. Rajameistrid olid väga toredad ja olid mõnusa raja kokku meisterdanud, palju singlit ja ka ehitatud takistusi. Kiviaed on tavaliselt laskumiste peal, siis on sõites ajavõit kindel, sellel rajal oli aga siledal, trennis aega mõõtes oli näha, et sellel kiviaial ei ole eelist (ajamõõt oli kuni teise väikse muhuni, kes rada tunneb), seega mina jooksin, ei riskinud ka kummipurunemisega. Ja mul on ju õnne neid kiviaedu pidevalt sõita, et Eestis sõitjatel vist ainuke võimalus, seega ei tundnud, et pean ka midagi tõestama või näitama, et oskan, vaid kiireim olema 😉 Samuti tulid jooksukohtadeks see väga kõrge palk väiksel tõusunukil (trennis sõites vahest hüppasin kenasti üle, kuid vahest ka lõin end ära) ja see väike trepp maja juures, mis vihmaga libedamaks oli muutunud. Siis vaatasin välja ka joogikohad, kui palju singlit, siis vahel ununeb see ära ja peab teatud kohad kindlaks määrama, kus siis sõidu ajal meelde tuleb. Ja veel mõned ´puhke´singlid ehk kohad, kus olen kiireim kui lähen sujuvalt, väga suurt jõudu mitte kasutades ja valides trajektoore, vastandiks siis jõuga kiirendamisele ja siis kinnipidurdamisele.
Eks ikka võistlusärevus oli ka sees, kuna pole Eesti naistega see aasta koos sõitnud ja alahinnata ei tasu kunagi kedagi ja laupäevasele unele ei aidanud kaasa majutuses olnud suur mürisev külmkapp teisel pool seina, õnneks oli see avalikult koridoris ja tõmbasin selle öösel vooluvõrgust välja (vabandan kui kellegi jäätis sellepärast ära sulas :D)
Pühapäeval olin valmis enda tiitlit kaitsma. Tegin täpselt nii nagu soovitus, sõitsin targasti ja nautisin sõitu 🙂 Väga tore oli ka ergutajaid raja ääres kuulda, tundsin suurt rõõmu nii enda 12 xco sõidu meistritiitli poole sõites.
Suur aitäh SULLE veelkord!