Kalevipoeg ja karmavõlg

Seekord õnnestus lausa 18km. sooja teha c. 50min. Tähendas see seda, et stardist minek ja esimesed 10km. läksid lausa naeratades! Ei mäletagi, et mul mõnel EC etapi esimestel kilomeetritel nii hea tunne oleks olnud. Igaksjuhuks muidugi hoidsin tagasi, sest ees olid ootamas turbasinglid ja Laiuse mägi. Aga jah, kahjuks suutsin ennem kruuateel üles leida just selle õige kivi või klaasikilllu ja 17km. paiku olin jalamees 🙁 Piim hakkas nagu ikka oma tööd tegema ja kumm päris tühjaks ei vajunud. Mõtlesin siis vaikselt edasi veereda – mingi aeg ikka kuhugi jootjate/pealtvaatajate juurde jõuan. Pumpa kaasas polnud ja küsides selgus, et ega seda vist enamusel kaasas pole. Lõpuks päästis olukorrast Tarmo Ennok. Sain siis kummi enam-vähem täis udjatud. Torke kohast nagu aeg-ajalt visises, siis jälle mitte. Aga kuna nüüd oli pump olemas, siis sai edasine plaan tehtud nii, et sõidan tugeva trenni mõttes ikka läbi. Vahet pole, mitu korda pumpama pean. Märkasin veel, et olin joogipudeli kah suutnud  ära kaotada. Aga see enam ei morjendanud, küll saab joogipunktide abiga kah hakkama. Varsti oli aga Kristjan Koppel tee ääres – sadulapost. Sain tema käest vähemalt väikse pooliku pudeli joogiga – parem ikka, kui mitte midagi. Mingi 4-5km. jõudsin sõita, kui tundsin, et jälle tagumine ots ujub. Mis siis ikka, pidasin kinni ja andsin pumbale valu. Just lõpetanud ja toppisin juba pumpa taskusse, kui minu juurde jõudis Kristjan ja arvas, et mida ma siin ikka jändan, et annab parem oma tagumise jooksu. No seda parem, kiire jooksuvahetus ja taas edasi. Kogu see mässamine tähendas, et kukkusin ca. 200 kohta tahapoole. HansGrohe kilomeetri alguses oli kohaks juba 186 ja Laiuse mäe all 125 ning protokollis lõpuks 99 – ses mõttes rahul. Jõudu ja minekut jätkus kuni lõpuni. Seekord oli selles kummijamast ikka kahju, sest enesetunne ja minek oli päris hea.