Nädalavahetus Jõulumäel ja Keila MTB finaalsõit

Viimasel Estonian Cup Jõulumäel oli soov teha hooaja parim sõit. Varakult kohale ja plaaniga raja algus ja lõpp läbi sõita – käisid jutud, et neis osades on olulisi muudatusi tehtud. Kõigepealt sai lõpp ette võetud. Ütleme nii, et viimaseks 5 km’ks. tasub jõudu jätta – mitu põksu ja singleid, kus veel kohti õnnestub parandada…kui muidugi jalga veel järgi on. Raja algust aga vaatama ei jõudnudki, sest nii müstiline, kui see ka pole, hakkas eest suurem hammakas ketti üle andma. Jõuga vajutada ei saanud – kohe viskas üle. Ei noh…mida veel. Ajas ikka närvi mustaks küll. Natuke õnnestus ühe muukviiliga asja parandada, aga viskama jäi ikka. No mis siis ikka – tuleb eest väiksega sõita. Sõidu esimene pool nii mööduski. Suure peale küll mõned korrad panin, kuid sel juhul sai ainult hoogu hoida, või vaikselt kerides suurendada – jõuga vajutamisega viskas kohe üle. Lihtne polnud, pööretest kiirendades pidin alati ca. 20-30m. ees olijaid nagu taga ajama ja seda ikka väga kiire kadentsiga. Viimased 15km. läksid kahjuks raskeks. Eks siin oma roll jälle vähesel soojendusel (üritasin hammakat tööle saada) ja võistluse ajal pideval kerimisel – väga paljude kohtade peal oleks tahtnud korraks püsti vajutada, aga ei saanud. Selles valguses 34 koht polnud üldse kehv saavutus. 

Õhtul sai siis ratas põhjalikult käsile võetud ja hammakas üle käidud. Selgus veel, et tänane võistlus + paar eelnevat trenni said jagu tagumise jooksu laagritest – olid konkreetselt juppideks. Ei noh tere tore – laagrite eluiga 100km. !?!? Viimasel Jõulumäe maratoni kilomeetril tundsin kah, et vabajooks on kuidagi häiritud ja veab kohati ketti kaasa. Vägev uudis, õhtul kl. 19:00 (laupäeval) ja järgm. päev kl. 10:00 peaks ratas korras olema.

EMV teatesõidus Jõulumäel. Päev algas kohe jooksu vahetusega, sest ega laagreid nii kiiresti kuskilt võtta polnud. Sõitsime paar korda raja läbi kah – kahju, et seal ühtegi MTB sõitu meenutavat lõiku jätkuvalt ei ole. Sisuliselt puhas karujalgade rada. Minu vahetus oli 4’s ehk viimane. Esimesel vahetusel hoidsin tiba tagasi, et viimane välja väänata teises vahetuses. Staadionilt sain oma esimesel vahetusel minema koos Lasse Nõlviku ja Gven Hallopiga. Lasse läks põhim. kohe oma teed – ei tundunud see tempo minu jaoks vastu võetav. Gven vajus alguses samuti eest ära, kuid 1km. enne lõppu sain kätte ja tegin ka väikse vahe sisse. Viimasele vahetusele mines oli Lassega vahe juba ca. 1min. ja Gven oli ca. 30sek. eespool. Sain küll mõlemiga vahet vähendatud (enda teine ring oli ca. 8sek. kiirem, kui esimene), aga kohta muuta tiimi heaks enam ei õnnestunud. Ehk siis, seeniorite absoluutklassis tuli meile (Kristjan Koppel, Madis Kollo, Andres Kollo ja mina) III koht.

Keila kolmapäevak. Ega üldarvestuses olid juba asjad paigas – seal midagi enda tulemuses muuta polnud võimalik. Aga Keilas ägedad rajad ja märjad metsaalused tegid kivid ja juurikad salakavalaks. Teise ringi alguse poole, kui Püta ja Tarassov olid juba oma teed läinud panin ikka päris pikalt õigest pöörangust mööda. Ise poleks üldse tähelegi pannud, aga tagant tulijad hõikasid. See viis ikka moti korralikult alla ja igasugune isu edasi pingutamiseks oli hoobilt kadunud. Kui olin veel kaks korda eksinud, siis oli kõik. Kusagil III ringi keskelt võtsin asja juba väga rahulikult. Igasugune isu oli kadunud.
Aga 7 hooaeg kolmapäevakuid seljataga. Kogu selle 7a. jooksul on lõpetamata jäänud ainult 2 etappi. Esimene, mis toimus 2008a. Hiiul. Olin siis tööasjus ära ja mäletamist mööda ka veidi tõbine ning 2009a. Haabneeme kolmapäevak, mil oli jalg kipsis. 2015a. uuesti joonele !