Minu teine maanteevõistlus (Rivo blogi)

Esimest korda käisin maanteel võistlemas aastal 2006 (?) Tartu Rattamaratonil. Ega seal midagi väga positiivset meelde jäänud. Järgmisel aastal olin samuti kohal, kuid siis keris äsja hooldusest tulnud rattal vänt lahti ja sõit jäi pooleli. Nüüd, aastal 2015 mõtlesin ikka uuesti proovida. Väljavalituks Lauri Aus mälestusvõistluse põhidistants, kuhu saab peale ainult litsentsiga. Kokku 21 Pirita ringraja ringi, ehk kokku 126km.
Stardist pandi ikka kohe tempo peale ja juba esimese kahe ringi peal mõtlesin, et jah, sedasi jõuan heal juhul pooled ringid vastu pidada, enne, kui maha võetakse (ringiga saajad) Kolmas ring oli kohe eriti hull – siis olin juba täitsa kindel, et see sõit jääb lõpetamata. Aga siis tuli neljas, viies, kuues…
Istusin koguaeg pundi lõpus. Paar-kolm korda sain ka ees olla ja mõned sajad meetrid vedada. Aga tuleb tunnistada, et ikka hoopis teistmoodi on maanteel pingutada. Vähemalt kolm-neli korda olid sõidu ajal jalad väga valusad ja krampis. Õnneks aga, läksid need üle ja sai jätkata. Või siis olid krambid need, kes loobusid…
Viimasel lõpusirgel küll veidi kartsin, et läheb andmiseks ja possa võitluseks, aga ei. Kõvemate sõitjatega kindlasti see hea, et pundi tagumises otsas enam finišit ei tehta ja tullakse rahulikult üle joone.
Kindlasti jääb see finiš minu ajaloo raamatusse, sest vaevalt enam sellist hetke tekib, kus Tanel Kangert ca. pool meetrit ettepoole jääb. Temale oli see sõit loomulikult hea trenni eest, aga ikkagi, sedasi lõpetada oli hea tunne 🙂