Aegviidus kumme torkimas

Aegviidu etapp on juba üks teada tuntud kihutamine. Ei tulegi hetkel ühtegi teist EC sarja võistlust meelde, kus pole mitte ühtegi singlit !
Seekord oli plaanis ikka pikemalt sooja teha, et stardist minek ära kannatada. Saingi ca. 11:05 paiku juba kerima ja ca. 12min. enne starti. Alguses hoidsin ikka tagasi, tuletasin koguaeg Mulgi “suremist” meelde. Õige pea tekkis meil väiksem punt, kes ka päris üksmeelselt tööd tegi ning peagi saime ees vähe surema pundi kätte. Ruudulistest olime seal suisa 4’kesi : Joonas, Madis, Taavi ja mina. Kusagil 15km. kandis tundsin, et tagumine ots käitub väga kahtlaselt. Saingi ilmselt kuskil torke, mille siiski piim ära parandas. Aga kiiremates kurvides oli asi ikka hapu – võttis mõnusalt ujuma. ca. 32km. peal oli mul ikka vaja sealt “kivisinglist” Taavi järel otse üle littida. Jah, saime küll pundi ette, aga kahjuks sain siis tagumise kummi veel tühjemaks ja seisma jäädes oli ka esimene peaaegu täitsa tühi. Keerasin juba otsa ümber ja jalutasin tagasi – mõtteis olingi juba loobunud. Siis aga pidas Kristjan Koppel kinni ja uuris, et mis värk on. Küsis vaid, et kas sõita jõuan, saades jaatava vastuse, asusime jookse vahetama. Rajale sain uuesti ca. 90 possa pealt. Tagantjärgi mõeldes, oli Kristjani abikäsi hoopis karuteene meie II tiimile. Minu sõit poleks enam I tiimi tulemust kuidagi mõjutanud, küll aga jäi Kristjanil tegemata hea sõit meie II tiimi nimel. Aga eks tagantjärgi ole ju kõik targad. Enesetunde põhjal jäin tulemusega väga rahule – pit-stopi peale kulus ca. 5min.