Elu tulemus(ed) Jõulumäel

Jõulumäe on mulle alati sobinud. Ei ole seal eriti varianti pidevalt tuules istuda, vaid koguaeg käib üks pidurdamine ja kiirendamine. Sel aastal oli ka raja esimeses pooles muudatusi ja juurde oli tulnud singleid. Mulle olid need taas igati meeltmööda. Kuna mul üldarvestuses niigi korralik tulemus olemas, siis mõtlesin, et proovin seekord ka alguses korralikumalt vajutada. Nö. esimese ringi olimegi oma pundiga kuskil 25-35 kohtadel. Kõrval sellised sõitjad nagu Joonas Maanurm, Martten Kaldvee, Erki Kukk…Natuke nagu omapärane oli nii tugevatega ühes pundis lasta. Mitmeid kordi oli ka tunne, et pagan, sellise tempoga ma ikka lõpuni välja ei vea. Eriti raske oli seekord HG kilomeeter. Õigemini, seekord oligi esimene kord, kus olin nagu sunnitud seda kiiremini sõitma. Joonas otsustas, et vahepeal eest putku pannud Erki Kukk ja Ergo Tisler tuleb nüüd kinni püüda. Ei tahtnud teda üks “lahingusse” saata ja siblisime selle kilomeetri korraliku tempoga. Raske oli, aga taastusin õnneks ära. Mingi hetk saime Tauri Selderi kätte. Ta küll proovis mõned korrad ära minna, aga ei lastud. 15km. lõpuni – viimane geel (3’s) sisse. Nüüd pole enam midagi tagasi hoida… Kuskil 10km. enne lõppu lendas Kodar mööda. Ausalt öeldes, ei tekkinud mõtetki, et läheks kaasa. Siis läks Tauri Selder. Vaatasin ja mõtlesin, et ah mis seal ikka, lähen ja proovin. Rait Pallo tuli samuti. Mingi 3-4km. läksime 4’kesi. Üks hetk vaatasin, et Taurit enam pole. OK, laseme siis kolmekesi edasi. Mingi hetk läks raskeks ja jäin maha. Kodar vaatas selja taha andis märku, et järgi tuleksin. Tuhat tänu talle, et korraks hoo maha lasid. Aga pikaks seda rõõmu polnud. Tuli veel üks kiire tuhatee moodi lõik, kus kiirus keerati nii 40-45 peale. Mingi aja kannatasin ära, aga enne laugeid asfaldi tõuse jäime ikka maha. Seekord vandus ka Rait Pallo alla. Palju mainitud teravam lõputõus oli minu jaoks maasikas. Sinna tuisates nägin seal korraga 5 jalastujat. Ainus mõte oli sel hetkel see, et kui sealt sõites üles saan, siis olen 20 sees. Ja nii ka läks…
17 koht on igaljuhul minu jaoks juba midagi sellist, mida varasemalt ainult unes nägin.

Järgmisel päeval siis EMV teatekrossis. Meie plaan oli, et esimesena lendab peale Risto Mäeots, siis Kristjan Koppel, siis mina ja viimasena Allan Aulik. Ring oli selline – põksakaid täis ja kiirema poolne. Oma esimesele vahetusele läksin koos Virgo Karuga. Koos läksime ja koos ka tulime. Vahetusalasse jõudes – üllatus üllatus, polnudki meie ankrumeest ootamas ? Sain hoo ikka üsna maha lasta, siis tuiskas soojendusalast Allan välja ja ka meie tiimi jaoks võistlus jätkus.
Teine ring sain rajale Rota Mobilise ja Rakke sõitjate järel väikse vahega. Nii pool ringi olin nende taga ja teise poole ühe pikema laskumise peal läksin eest ja hoidsin seda vahet kuni lõpuni.
Pingutus tasus meil kõigil muidugi kuhjaga ära, sest koju tulime kõik pronksi karva medalid kaelas (Seeniorite arvestuses)