EMV testid vol 2 aka hambavalu

No see nädalavahetus kujunes küll teistmoodi, kui oli planeeritud. Mõte oli teha tühjendus nädalavahetus enne Eestikaid. Plaanis oli mõlemal päeval sõita võidu ja pärast veel peale. Paraku laupäeva hommikul üles tõustes üks hammas tuikas tuntavalt. Tekkis dilemma, kas minna Vändra rattarallile ja peale sõitu otsida arsti, või minna kohe arsti juurde ja vaadata, mis edasi saab. Kuna hommikusöögi ajal läks valu hullemaks, siis ei hakkanud rohkem pead vaevama ning otsustasin kohe arsti juurde minna. Olen varem ka hambavaluga võistelnud ja see on üks mu hullemaid üleelamisi. Õnneks on Hambapoikliinikus päevast olenemata valvearst ja kirurg. Ise läksin siis arsti juurde kuna hammast polnud plaanis välja tõmmata. Nõme on see, et seal on ootamine elavas järjekorras. Seal ma siis valutasin kuni löögile sain. Saadeti kohe palatist välja röngenisse ja siis tagasi peale väikest ootamist. Asuti asja kallale. Hammas oli ikka ülutundlik ja ma kartsin, et asi isegi tuimestusega on üpriski valus. No see oli ikka KOHUTAV! Põletik ei lasknud tuimestusel täielikult mõjuda. Igatahes kannatades seal hakkasin higistama. Nahk oli täitsa märg. Hammas puuriti seest tühjas ja puhastati juured ära ning jäeti nii. Pandi mingi vati tups peale ja nii ma nüüd olen. Arst kirjutas antibiootikumid ka välja. Kuna Eestikad tulekul, siis küsisin, kas ma pean neid võtma. Arst arvas, et kui hullemaks ei lähe, siis ei pea. Koju jõudes tunne väha paranes ja lasin ühe eine veel sisse ning viskasin siruli. Peale magamist otsustasin, et lähen trenni ja järgmine päev Mulgi rattaralli joonele. Laupäeval sõitsingi Viljandi poole rattaga. Jõudsin Järvakandi külje alla. Jalgades isegi jõudu oli, kuid tuule oli ebasoodsalt vastu kogu tee. Trenni lõpus olin vähe autotuules ning peale seda ratas autopeale ning sõprade juurde öömajale. Trenn hamba olukorda ei muutnud.

Järgmine päev hammas oli ok, kuid tunda andis ikka. Läksin rattaga starti. Minna oli umbes 20 km. Võtsin seljakoti ja Zipp jooksude koti selga ning teele. Veidi maad sõidetud tuli mööda Mihkel Ronimois ja Risto Raid, kes lahkesti koorma autopeale võtsid. Edasi sain juba vähe väiksema vaevaga. Teepeal sõin üht plödust banaani, mis kottide survel oli muljuda saanud. Kogemata hammustasin vale suu poolega, kus oli haige hammas ja oi kui valus see oli. Päris nõme. Märkasin starti sõites, kui ka eilses trennis, et pulss läheb kergemalt üles. Samas ei teadnud, kas pöörete maks on ka kõrgem tavalisest . Enne starti võistlusjooksud alla ja starti. Tuul oli korralik. Sõidu alguses tehti ühes kohas küljekat ja ma imesin lihtsalt ära. Powerit ei olnud ja pulss oli ka 170 alguses. Õnneks jooksis kõik peagi kokku. Peale seda proovisin ikka sobivate äraminekutega  kaasa minna. Ei lasknud alguse kangist end segada. Kuid pidin tõdema, et jalg oli ikka pehmo. Tõusunukkidel oli mul ikka väga raske. Sõit oli kaks ringi. Esimese ringi lõpus oli punt koos. Endal oli vahel ikka nii raske ja nägin pundis rahulikult sõitmas Liisa Ehrbergi. Tublid naised, kuid motti see küll ei tõstnud. Teise ringi algusepoole tehti jälle küljekat. Sain kuidagi saba peale. Peagi jooksis jälle kõik kokku ja keeras vastutuule lõigu peale. Seal said osad eest ning mingi hetk täitsa pundi ees olles ei jäänud passima vaid läksin. Ette kogunes korralik punt ja saime asja ka tööle. Veidi hiljem tuli tagant järgi kõvem seltskond eesotsas hilisema võitja Timmo Jeretiga. Kokku oli meid 18. Peagi hakkas ka väga korralikult sadama. Temperatuuri tõmbas 13 peale. Mul oli kogu aeg seal karussellis väga raske. Ei tahtnud ka viilida. Inisesin ja kui mingi tõusunukk oli, siis oli tegu, et mitte maha jääda. Vahe peapundiga püsis 50 sekundi peal. Ei vähenenud, ega kasvand suuremaks. Viimase tõusu kannatasin ka kuidagi ära ning siis oli suht andmine kuni finišini. Paugutati ja tõmmati stabiilselt. Ise vaatasin mängu tagant. Lihtsalt rippusin seal, aga maha ka ei jäänud. Kaks km enne lõppu pani üksi eest Timmo Jeret ja püsiski lõpuni. Me finišeerisime teise koha peale. Ise pundi lõpus 17-na üle joone. Peale sõitu riiete vahetus ning tagasi elamisse. Õnneks oli ilm paremaks läinud ning sain ilma vihmata peale sõita. Päeva lõpuks olin väga väsinud. Peale sõitu rääkisin Karl Juudasega, kes ütles, et väike hambapõletik tõmbab kenasti powerit alla. Nüüd ma mõtlengi, kas võidelda põletikuga ja võtta antibiootikume, või sõita Eestikaid kerge põletikuga, mis pärsib powerit, kuid ehk taandub iseenesest. Kahe halva vahel valik. Nagu rattasport liiga kerge oleks on vaja juurde mingeid lisa jamasid. Mis ei tapa, teeb tugevamaks. Will see!