Hooaja 2013 esimene poodium

Enne Elva juttu võtan lühidalt kokku ka SEC Aegviidu etapi. Juba teist etappi järjest istun stardis teises stardikoridoris. No see viga tuleb ära lahendada hiljemalt hooaja lõpuks. Igatahes enne starti võtsin asja rahulikult ja üldse võtsin asja rahulikumalt. Eelmine etapp alustasin enda kohta veidi hoogsalt ja kustusin ära poolel sõidul. Seekord proovisin end tagasi hoida ja leida endale sobib punt. Peale starti oli siiski soov võimalikult ette saada. See mingi aeg õnnestus. Kerge haamer ja siis tekkisid juba esimesed vahed sisse. Leidsin end pundist, mis rallis 50 possa kanti.  Sõitsingi seal praktiliselt terve sõidu. Sõidu ajal väga ei sikutanud, kui vedamas käisin ja hoidsin end teadlikult Hans Grohe kilomeetriks, mis kokkuvõttes läks aia taha. Lihtsalt koolesin täielikult ära. Peale seda mingit kindlat eesmärki ei olnud ja hakkasin punti lõhkuma. Eesmärk oli jupid saada, et pundi ruudulised saaksid eest ära. Meid oli selleks hetkeks neli: Pajur, Nikolai, Mäeots ja mina. Töö enamvähem õnnestus. Vahepeal paar kangi aga täitsa lõpus suutsin ikka täiega pingutada. Minu imestuseks sain pulsi väga korralikult üles. Hooaja maks pulss 188. Keskmine tuli ka korralik 172. Koht ei olnud ainult suurem asi. 47.

Elvas siis maanteeratas joonele. Enne stari Zipp profiiljooksud alla, mis teevad ikka imesid. Rattast saab võidusõidu ratas, mitte ainult välimuse poolest vaid veeremise ja sõidu kvaliteedi poolest. Sooja paraku ei jõudnud teha ja Teamiga mingit plaanipidamist ka ei olnud. Endal oli aga plaan sõidu algfaasis eest ära saada. Vaadates stardi nimekirja, siis arvasin, et staarid hakkavad üksteist jälgima ja lastakse pool juhusega eest ära lambi atrõõv. Ja kui “autod” peapundis vajutavad eest ära, siis saame nendega hiljem ühineda. Reaalselt teooria ja praktika ei kattunud täielikult. Esimesel ringil ei saanud keegi eest ära. Proovimisi oli ja isegi tegin paar katset pigem selleks, et näha, mis pundi reaktsioon on.  Veendusin, et ma ei ole pundi jaoks “ohtlik”. Esimesel ringil oli vahepeal üks korralikum tõmbamine, kui kerge küljekaga tõmmati esimene punt mingi 30 liikmeliseks ja meil oli kenasti kolm-neli meest sees. Paraku ei olnud rahval piisavalt huvi ja tagant tuldi kohe kärgi. Esimese ringi lõpupoole sain päris korraliku pundiga eest ära, mis lubas juba päris palju, kuid ka see minek tõmmati kinni. Ains sai veel eest ära esimese ringi lõpus, kuid ka see oli teise ringi esimestel km kinni sõidetud. Olin sel hetkel pundi ees, kui kaks meest läksid eest. Ise pundi eest ei hakanud tõmblema vaid vajusin tahapoole, et sobival hetkel tagant rünnata. Ootasin siis ristteeni, kus jõudsime Tartu-Valga mnt’le. Tagant tulles oli kiiruse vahe pundiga korralik ja minu õnneks oli pundi eest veel kaks aktiivset väikse vahe sisse sõitnud. Tagant tuli üksi veel Alfa lätakas ja nii me neljakest jälitasime esimest kahte. Nemad saime enne Rõngut kätte ja üksmeelselt lasime kuuekesi edasi. Algul vahe 25, siis 35 sec. Veidi hiljem saime 1 min peale ja siis 1:25 peale. Paraku tempo rauges, kui keerasime küljekate ja vastutuule lõikude peale. Eelmine ring tõmmati seal punt juppideks.

Seal näidati ka, et vahe vähenenud 1 min peale. Lasime üksmeelselt edasi ja keegi ei läinud õnneks hulluks, kui nägi vahet vähenemas. Hulluks minemise all mõtlen siis seda, et hakkab täiega sikutama, et vahet kasvatada, kuid sellega tõmbab kõigil hing kinni ja pärast seda ei jaksa enam keegi tööd teha. See on lõpp kokkuvõttes tempo surm. Veidi hiljem hakkas vahe jälle vaikselt kasvama. Vesi meie veskile oligi see, et staarid ei leidnud üksmeelt. Kui näidati vahet 1:50 10 km enne lõppu, teadsime, et võitja selgub sellest atrõõvist. Minu teooria pidas osaliselt paika. Suurte staariteta atrõõv saab eest ära, kuid väheke hiljem , kui arvasin ja see jäigi ette, mitte ei püütud kinni, nagu mina arvasin. Igatahes 10 km enne lõppu tundsin ka, et jalg muutub kahtlaseks ja kerged krambid kimbutavad. Püüdsin võimalikult rahulikult võtta ja mitte välja näidata. Mulle sobilikult ei paugutatud enne kuni jäi minna 5km lõpuni. Otsa tegi lahti tõus lõpus Mihkel Ronimois. Mul tuli seal vahe sisse esimestega, aga õnneks koos lätakaga, kellega imesime vaikselt järgi. Järgmisel tõusunukil sama asi ja vaikselt järgi. Korra proovisin ise, kuid see võeti kohe kinni. Asi jäi finiši peale, mis mulle üldse ei sobi, aga suutsin kuidagi lätakale ära sügada. Heal juhul 1 cm’ga, sest ise arvasin, et jäin kuuendaks. Seal panin ikka täis maksiga, kuid peab tõdema, et seda pean trennis rohkem harjutama. Tulemuseks siis 5 koht. Maks pulss 184 ja keskmine 165. Ahjaa, lubatud suurt vihma ei saanud, vaid vahepeal tuli kergelt. Oli küll niiske ja mitte kõige soem ilma, kuid ma tarbisin 100 km kohta kenasti 1 müslika, 3 SiS geeli ja 3 pudelit jooki(1 SiS). Üldjoontes jäin rahule. Nüüd on lihasaak käes :P. Edasine plaan on kergelt kosuda ja valmistuda Eestikateks, kus ma pigem stardin, et end proovile panna. Kohta saavutada on ulme, kui euroopas pedaaliv masinaklass gaasi põhja vajutab.