Hooaja 2013 esimesed võistlused

Märkamatult on kätte jõudnud järjekordne hooaeg rattasadulas, millest ei puudu ka järjekordsed võistlused. Jala sain valgeks SEC Mulgi maratoniga. Päev enne starti käisin Allani juures ratast timmimas. Sain kummid uuesti tublessiks. Jändasin seal korralikult ja sama tegi Kristjan. Lõpuks olime bensukas, kuna käsipumbaga ei suutnud sellist stardipauku sisse lasta. Rattale viimase lihvi andsin võistluspäev hommikul, kui klubi mehann Männik kruvis jäiga kahvli alla. Sain suht korraliku masina kokku, aga eks ta ole juba päevi näinud. Ratas valmis, minek joonele. Seekord pidin ronima teise stardigruppi, aga raja algus lubab kenasti ette ronida, et võtsin rahulikult. Start! Ja minek! Kohe hakkasin kohti parandama ja plaan oli pundi ette välja jõuda. Ei läinud palju mööda, kui olingi pundi esimene ja üks ruuduline atrõõvis. Olin possal ja ükel hetk sai Ivo rehvist jagu. Mul aga 26″ ja panin edasi ning teavitasin teisi tiimikaaslasi. Olin normaalsel possal esimeste singliteni. Seal tekkisid mingid pundid ja olin kuskil 20 + kohtadel liikuvas seltskonnas. Mul oli plaan ühtlase hooga lõpuni sõita ja päris palju ökonoomitada. Kuna talv suht lahja olnud, teadsin, et akude mahtuvus suht väike. Ega midagi hullu ei olnudki kuni Hostre-Polli mägedeni. Järk-järgult jõud kahanes ja selg hakkas valutama. See selg on omaette teema, mis juba eelmise aasta augustist muret teeb. Igatahes sõitsin Hans Grohe kilomeetri alguses 30 kohapeal ja siis tuli rattal kett maha. Sättisin seda ja edasi, kuid mingi hetk olin täitsa hädas seljaga ja võtsin väga rahulikult. Peale kosumist hüppasin ühele pundile saba peale, mis sõitis 60 koha peale. Lõpu tõusudel vajutasin, mis jaksasin ja 2km enne lõppu sain jalad krampi. Matkasin siis pool aega tirri lastes lõpuni. Koht 72.

Järmine start oli Kuusalu Filter. Sõitsin rattaga üksinda kodunt sinna. Tunne oli paljulubav. Jalg kerge ja tuju hea. Number särgile ja joonele. Kohe alguses võeti hoog üles. Pundis olemisega probleeme ei olnud. Väheke proovisin mõne minekuga ära minna, aga punt püsis praktiliselt koos esimese tõusuni. Enne Tsitre tõusu sain kenasti pundi ette. Nagu arvata oli, hakati tõusul korralikult tõmbama. Sain esimese nuki pundi peas üles. Teisel laugel nukil lasin vahe sisse ja läinud nad olidki. Ette kogunes 11 meest ja meie omadest Ains ning Ivo sees. Endale jäi hinge kriipima see, et ise seal sees ei olnud. Vahepeal tõmmati teises pundis ikka päris korralikult ja esimese pundiga oli vahe üpris väike, kuid kätte ei saadud. Siis kui asi oli kindel, jäi peapunt rahulikumaks ja tagant tulid selga veel mingi punt. Midagi huvitavat ei olegi lisada. Sõitsin teises pundis sõidu lõpuni ja jälle jalad krambitasid. Lõpus ei saanud ühtegi äkilisemat liigutust teha. Koht 60. Peale võistlust läks aga mul elu huvitavaks. Sõitsime Tallinna bussi tuules, mille roolis oli Allar. Algul olin otse bussi taga, kus on imelihtne. Paraku oli üks paar lisaks (Pirjo ja Paul), kes siplesid tuule käes. Lasin Pirjo “sooja” koha peale ja Pauli Ivo ning Pirjo keskele tuulde. Ise hakkasin siplema nii vasakul kui paremal kui ka otse Pauli taga tuulte käes. Ma olin nii üllatunud, et bussi taga sõites sai teine paar sellise tuule näkku. Igatahes oli see pealesõidu teinepool mulle kui võistlus. Saingi ühe korralikul tühjendus trenni. Nüüd taastun ja 15 mai järjekordsele võistlusele.