Kolm emotsionaalset võistlust

Tervitus lugejad!

Siin paari nädala jooksul on olnud kolm erinevat, kuid kõik omamoodi emotsionaalset võistlust.

Esimene neist oli Elva SEC. Eelmine päev käisin füsioterapeut Lauri Otti juures. Vaatas mu kõvera raami üle ja otsis põhjust, miks mul vahepeal põlves valud olid. Asi sai paremaks ja tänase seisuga ei ole midagi tunda. Mainis ära, et lihas heas konditsoonis. Kusjuures teadsin seda isegi, kuid temalt sain veel kinnitust. Elvas ratas võistlusvalmis ja joonele. Algus on üli nõme. Suure pundiga lennatakse 90 kraadisesse kurvi, kus on praktiliselt singel. Enne seda kurvi aitasin Ivo pundi ette ja jäin tema taha. Kurvis olin päris heal possal, kuskil 12 või nii. Tundus igati ok olevat, kuna õiged mehed ees. Mingi hetk avastasin, et üks võistleja eespool jätab liidritega vahe sisse(polnud esiotsa mees) ja mööda ka ei lase. Algus on kehva mööda sõita, sest rajalt kõrvale sõites pead muru seest minema. Isegi proovisime koos Helmetiga, aga ikka kuidagi jäi ette ja esimestega vahe kärises päris korralikult. Ma saan aru, et tuleb ette end hoida ja proovida head sõitu teha, kuid kui su tase ei luba esimestega sammu pidada, siis ära riku teiste sõitu vaid lase mööda. Ma nii kõva ka ei olnud, et posti panna. Samas olin piisavalt hea, et liidrite taga ära istuda, kuid jah paraku tuli õhuvahe sisse. Siis kui krossirajal ruumi tuli ei saanud ma enam vedama minna, kuna meie Teamist oli kolm meest ees, aga Extremil ainult üks. Seega hoidsin tuulde ja vedama ei läinud. See olukord oli nii nõme, et meil läks passimiseks ja mingi hetk oli väga suur punt. Vahepeal olin isegi pundi taga, kuid õnneks õigel hetkel taipasin pundis ettepoole minna, kuna mingi singli kohas läks punt pooleks ja hakkas võidusõidu moodi asi toimuma. Lasime seal mõnusasti(tuules) kuni vahekani, kus udutasin vähe ja kaks extremi venda eest ära panid. Proovisin üksi järgi panna, kuid kang ja põllutee lõik tõmbasid korraks hoo maha ning oligi nendega vahe sees. Osad panid veel järgi ja siis hakkas nende jälitamine. Peale minu ja Oliveri huvilisi ei olnud ja ettevõtmine ei olnud edukas. Sõidu lõpu tegin ise endale huvitavaks. Meil oli Oliver Teami neljas mees ja Extremil Sviedris. Kuna lätakas ei teadnud, et ma pole esimese Teami liige, siis hakkasin paugutama, kuidas jaksasin ja tema mind püüdma. Asi oli edukas, kuna Oliver pani talle finiši pähe. Ise finišeerisin 20 possal. Hooaja parim SEC tulemus, kuid hing ei jäänud üldse rahule. Olin valmis 10 hulka sõitma, kuid sõidu alguse väiksest nüansist tingituna see nii ei läinud. Ei olnud veel piisavalt mees :).

Atrõõvis

Teine start oli Võru Filter. Vorm oli enam vähem, kuid tööl kiired asjad ja muud toimetamised ei lubanud neli päeva enne starti trenni teha. See pole hea, kuna pärsib ainevahetust. Joonel oli vaja olla, sest Teamile oli vaja meeskondlik võit kindlustada. Trass oli huvitav, mis sisaldas mäge, tuult, kruusa, siledat ja kehva asfalti. Sõidu alguses olin aktiivne ja proovisin atrõõvidega kaasa minna. Ühega sai ka natuke ees oldud. Paraku ei midagi asjaliku. Eest said ära mingi neljane punt ja Rõugest Haanja poole sõites ründas Ivo järgi. Kaasa läks käputäis rattureid. Endal väga teravust ei olnud ja jäin peapunti. Sõit oli sel hetkel aktiivne, kuna olid tõusud ja peatselt kruusalõik tulemas. Saime isegi vahe sisse suure pundiga, kuid polnud piisavalt huvilisi jätkamaks. Kõik vajus kokku ja ma hakkasin paugutama. Teadsin, et esimest seltskonda kinni ei püüa ja heade juhuste kokkulangemisel õnnestub järgmine atrõõv tekitada. Seda ei juhtunud. Vahel tehti actionit, kuid punt püsis koos. Lõpupoole hakkasid jalakrambid kimbutama. Hoidsin end finišiks. Korra koos Kert Martmaga proovisime, kuid tulutult. Ta proovis hiljem uuesti ja lasti minema. Temaga läksid osad kaasa ja lõpus üldse tekkisid väiksed äraminekud. Meil ei olnud kedagi sees. Lõpus panin suure grupiga finišit. Sain üle joone isegi ilma krampideta ja kohaks 38. Kehvalt possalt alustasin, aga andsin oma maksimumi. Üle joone tulles nägin Vikot juubeldamas. See meeskond oli meie põhi konkurent. Aimasin, et asi kehva. Tuligi välja, et Viko mees võitis. Enne starti oli meeskondade vahe 129 punkti, mis tundus üsna turvaline. Nüüd oli asi kriitiline, kuna esimene koht saab 100 preemia punkti. Ootasime Oliveriga protokollid ära ja läks kibedaks arvutamiseks. Saime tulemuseks, et Viko teenis etapilt 126 punkti rohkem. Seega 3 punnine vahe meie kasuks! Päris hea kergendus, et viimase etapiga asja käest ei lasknud. Kogu meeskonnale SUURED TÄNUD! Võis rahulikult koduteele asuda.

Kolmas sõit oli Filter Pirita tempo. Olin väsinud olemisega ja ei osanud sõidust midagi oodata. Kell 18.15 pikutasin alles kodus voodis.

Kohale veeremas

Läksin täieliku meelerahuga Piritale.  Sinna sõites proovisin Kose mäest alla sõites tempot hoida ja sain kohe kangi kuskil 50km/h kiirusel. Kohale jõudes laenasin Sparta Rattagrupi liikmelt Märt nii tagumise ketta kui ka aero kiivri. Ronisin pukile, kus tegin tunde järgi sooja. Higi sai mõnusasti lahti. Ootasin Jarmo ära ja läksin siis starti. Kohe startides kuulsin midagi sahisevat nagu käiks ketas vastu pidurit. Olin segaduses, sest ei näinud ka hästi, kas see oli nii või olid mul luulud. Igatahes sõitsin ühtlase hooga samal ajal vahtides oma pidureid. Tõmbasin need lahti ja otsustasin Lükati vasaku pöörde eel, et keskendun sõidule. Sellest hetkest vajutasin gaasi põhja. Tõuse üritasin ka hea hooga minna. Mul oli paar head jänest, keda püüda. Tagumisel lõigul sõitsin ühtlaselt 52-54 km/h. Tagasi pöördes võtsin hoo üles ja kerges vastumäes oli kiirus 40+. Jälgisin oma keskmist kiirust ja teadsin, et sõidan suht ok aja peale. Kangi ka ei saanud vaid piiriks oli jalajõud ja mootori pöörded. Peale Lükati tõusu sain ka hoo üles ja tulin maks ülekandega 52 km/h finišini. Sisimas teadsin, et olen liider. Seda öeldi ka kõlaritest üsna pea. Nüüd jäi ära oodata Raido Saare sõit. Üsna pea oli temagi kohal ja napilt teiseks, 3,6 sekundilise kaotusega mulle. Rajal oli veel Kert Martma, kuid ei uskunud tema võitu. Nii ka läks ja tuli etapi võit! Pole ammu individuaalselt midagi võitnud ja väge hea emotsionaalne laks. Lisaks sellele tegin raja rekordi ja tulin Tallinna meistriks. Seda viimast arvutatakse kahe Pirita etapi punktide summana. Puudu jäi ainult sarja koondarvestuse võit. Selle võttis siis Raido. Ise olen igati rahul.

Nüüd veel hooaja viimased sõidud ootamas. Hetkel ei teagi, kui palju starte veel teen, kuid see nädalavahetus plaanin minna nii Kalevipoja SECile kui ka Fakto rahvasõidule. Kõigile head jalga. Kui keegi tunneb huvi, mis trenni ma teen, siis võib uurida Sparta spordiklubist rattatrennide kohta, kus mina olen üks treeneritest. Näeme