Maokas ja Jäneda laager

Nonii, teen ka otsa lahti blogimisel. See soov tuli tegelikult pea poolteist nädalat tagasi, aga nüüd ongi hea kaks teemat ühe postituse alla panna.

See aasta lõunalaager jäi vahele ja treenin puhtalt Eesti pinnal. Sellega seoses tegin oma esimesed kilomeetrid rattal alles 23. märtsil. Siiani suusatasin,matkasin või jooksin. Kuna see päev oli ilus ja asfalt põhimaanteedel väljas, läksin sõitma maantekaga. Grupp kogunes kell 10.00 Velodroomil ja sealt minek Maardu poole. Maardu lähedal tuli teemaks, kuhu edasi. Ise eelistasin minna otse Peterburi mnt, aga trennikaaslased arvasid, et läbi Ülgase on ka ok sõita. No peale mõtlemist otsustasin vaatama minna, mis teeolud seal on. Palju ei pidanud ootama, kui hakkas kena talvine tee, kus asfaldist ei olnud haisugi. Algul ikka ettevaatlik, aga midagi väga hullu ka ei olnud arvestades, et lasime pooleldi jäisel teel maantee ratastega. Peale Ülgase küla läksid teeolud jälle päris heaks kuni Rebala külani, kus algasid jää ja asfaldi lõigud. Sõitsime pingevabalt ja olles jälle jääl vaatasin, et sõidan kõrval väljasõidetud asfaldi soonele.  Jää-äär oli aga kumer ja kõrgem asfaldist ning palju polnudki vaja hooaja esimeseks maokaks. Esiratas libises risti ja siis käis kõik väga kähku. Muidugi kukkusin kenasti just sinna, kus asfalt väljas, et ikka lõhki saaks nii riided kui end. Vähe sellest, et ise maoka panin, pani ka trennikaaslane Märt mulle sisse ja lendas üle lenksu põlvedega asfaldisse. Ta oli suht kiirelt püsti kuna kartis, et sain viga, kuna sõitis mulle otse vastu pead. Mina tean, et oli üks hele laks vastu pead ja mingi plastmassi hääled. Kuna sellel teel liiklust ei ole, siis ei hakanud kohe ära roomama. Veidi kosudes ajasin end püsti ja hakkasin asju üle vaatama. Pea igatahes valutas. Sülg oli verine. Külg valuline. Hambad kahtlased. Algus oli oodatust hirmuäratavam. Peale keelega kontrollimist olid kõik hambad olemas ja veri tuli katkisest huulest. Kuid siiski sain ühelt hambalt väikese tüki välja. Pea ka valutas ja võttes kiivri peast oli see puru. Korpus ise jäi pm terveks, aga plastmass kinnitused olid täitsa ribadeks. Ilmselt Märt sõitiski vastu neid, mis fikseerib kiivri ümber pea. Igatahes on minu lemmik kiiver nüüd prügimäe kaup. Riiete kontrollil tuvastas kolm korralikku auku. Kaks termopükstes ja üks termotagil. Ratas jäi ise õnneks terveks. Parema pidurilingi sai korralikult ära kraabitud ja viltu lenksule kukutud, aga üldjoontes ei midagi hullu. Veidi aja pärast sõitsime edasi. Moti tõmbas eriti alla see, et see oli täitsa viimane jää koht teel, sest kohe jõudsime Peterburi mnt, mis oli täitsa puhas ja kuiv. Sõitsime Loo poole ja sealt isegi peale. Tegin kukkumisest hoolimata trenni ära. Kodus vaatasin vigastused üle ja no klassikaline küünarnukk, põlv ja puus aka paranka.

Ligi nädal muid toimetamist, siis ratastega varakevadisse laagrisse, mis toimus Jänedal. Laagri esimene trenn oli 29. märtsil. Alustasime Ülemiste keskuse parklast ja suundusime Jänedale. Trass oli Vana-Tartu mnt – Jüri – Aruküla – Peningi – Alavere – Jäneda. Algul oli teeolud väga head ja päike paistis. Tuul oli pidevalt vastu. Peale Peningit tegime põieka. Saime tirri lasta kui kuulsime taga raginat ja kukkumist. Üks võitleja oli tagant sisse sõitnud. Ise jäi suht terveks, aga kukkus oma ratta tagumise käikari kõrva kõveraks. Toore jõuga sirgeks väänanud, sõitsime edasi. Üsna pea jäi kukkuja Ats uuesti seisma kuna tagumine käikar ei töötand. Single speed – või no ees käikar töötas, aga suurt ka ei hakanud panema. Üsnapea tulid esimesed jäised kohad metsavahel, kuid seal olid autorööpad sees. Suuri probleeme ei olnud kuni Jägala joa ületamiseni. Algas jäine tee ja kuna mul endal oli nädalatagune kukkumine värskelt meeles, siis lasin suht rahulikult. 4 km asfaltit praktiliselt ei olnud, siis teine 4 km jääga pikitud asfalt. Trenni viimased 10 km oli pea puhas asfalttee. Elamise juurde oli muidugi 400 m puhast jääteed. Elamisse sisse seatud, sööma. Õhtul trenni Paide poole ja tagasi. Hommikul tuli 69 km ja õhtul 35 km. Järgmine päev, 30 märts lubas lund. Esialgu seda ei tulnud ja panime Paide poole. See maantee oli väga heas seisus. Vahepeal mõtlesime läbi Peetri ringi teha, kuid üks tee, kuhu keerasime oli peatselt jälle jääs ja tegime kannaka. Tagasi Jäneda poole sõites keerasime Roosna-Allikult Järva-Jaani peale. Peatselt hakkas lund sadama ja teed muutusid täitsa märjaks. Vahepeal oli juba tuisumoodi olukord, kuid peale Järva-Jaani hakkasid olud jälle paremaks minema. Enne Käravetet läksin Rivoga Tapa poole. Teised läksid otse Jänedale. Mingi hetk kannakas ja Jänedale. Allatuult lõigul sai ka kiirust 40 km/h nähtud, mis tundus sel hetkel väga kiire. Trenni pikkus üle 4h ja 107 km. Trass oli üldjoontes igav, aga esimesi kilomeetreid kogudes ei tundu ükski tee igav. Kuna sõitmistest oli enamustel sadula maitse suus, siis õhtul tegime kerge matka. Vahepeal ikka üle põlve sügavuses lumes sumamist, aga muidu 0li trenn rahulik ja mõnus vahepala. Õhtul oli bronnitud Saunamaailma, mis jättis väga hea mulje. Viimane päev tagasi Tallinna. Seekord mööda piibe mnt ja Tallinna lähistel tegime peale. Mingi hetk jäi kuuest alustanust kolm järgi. Otsustasime 100 täis teha. Muidu olid teeolud head, kuid võtsime sisse ka ühe jäise teelõigu, mis oli umbes 7 km pikk. Vahel oli asflat väljas ja vahel poolsula jää ning lume segu. Vibamist oli palju ja andis rattavalitsemisele väheke juurde. Trenni pikkus tuli 116 km. Võib rahule jääda. Igatahes jalad andsid korralikult tunda pühapäeva õhtul. Põlved hakkasid valutama kuna lihased olid väga pinges. Ei saanud isegi trepist korralikult alla, aga peale taastumsit täitsa ok seis. Treenin vaikselt edasi ja eks näha ole, kus see aasta esimest korda ratta joonele lükkan. Miskit huvitavat on, siis jagan seda.