Meeleolukas rattakuu

Eelmisest blogimisest on möödas mitu head nädalat päikeselisi rattailmasid. Vahepeal lihtsalt ei olnud õiget fiilingut blogida. Päris mitu võistlust on jäänud selja taha ja jagaks neilt saadud emotsioone.

Esmalt Eestikate eraldi. Teadagi olin enne seda hambapõletikuka hädas. Käisin veel päev varem hambaarsti juures, kus puhastati veel veidi ja pandi rohis sisse ning täideti ajutise plommiga. Seega pean varsti jälle minema, et õige plommiga auk täita. Igatahes kolmapäeval peale hambaarsti läksin sõitma Eestikate eraldi rada. Tunne oli OK. Järgmine päev, kui kodunt starti veeresin, oli ikka väga lödi olla. Sain kohe aru, et täna head tulemust ei tule, kuid lootus sureb viimasena. Tegin veel veidi sooja ja starti. Ratas oli hea. Laenasin veel tolleks päevaks Otto Osulalt parimad Zipp jooksud. Ainuke asi, mis süsteemis näitas kollast tuld – mees polnud vinge ratta peal. Punnisin sõidu ära omas tempos, mis andis 8 koha. Minu kõige kehvem eraldi tulemus Eliidis. Läbi aegade olen Eestikatel ühe korra kehvemini eraldit sõitnud, kui 2003 U-23 vanuseklassis olin 10. Oli pettumus, aga samas teadsin juba enne starti, et midagi sinnakanti tulemus võib tulla.

Paar päeva hiljem oli Eestikate grupisõit. Sõitsin starti rattaga. Oli küll märg hommikul, aga see ei heidutanud. Veidi veel sättimist ning starti. Sõit läks kohe aktiivseks ja vunk oli hea. Ise proovisin ka leida endale sobivat äraminekut, sest polnud seda powerit, et kaasa minna kõige tugevamatega. Lootsin enne „Õiget“ äraminekut eest ära saada, et neile pärast punti hüpata. Paaril korral oli juba päris head seisud, kuid püüti ikkagi kinni. Proovisin iga ring mitmel korral ja sellel ringilgi olin pundi ees toimetamas, kui see „Õige“ minek läks. Sel hetkel tegelesin, et kuskile punti jääda. Mõned ringid pundis tehti jälitustööd, kuid ei midagi erilist. Panin end oote rešiimile. Otsest vajadust ju polnud esimesi jälitada, kuna meie tiimist oli Ivo ees.  Jälgisin, et midagi kogemata eest ära ei sõidaks ja planeerisin lõpuringidel ise ka rünnata. Kõik toimis ses mõttes, et keegi eest ära ei sõitnud ning eelviimase ringi lõpus sain Kristjan Oologa eest ära. Paraku ei olnud jalga selle liigutuse jaoks ja otseses mõttes surin seal atrõõvis olles. Viimase ringi laugel tõusul pani punt mööda ja oi kui palju pidin vaeva nägema, et punti püsima jääks. Haakisin viimase venna taha ja kannatasin kuni finišini. Seal proovisin veidi ettepoole pressida ja nii sõit lõppeski. Koht 34. Peale seda veeresin rahulikult koju. Suts jäi 200 km puudu.

Kogu sellest värgist sain ikka väga korraliku väsimuse sisse. Jaanipäeva hommikul oli pulss alla 40-ne. Hea oli see, et uni oli magus. Enne järgmist starti tegime Sparta Rattagrupiga ühe mõnusa trenni, kus panime finišeid. Rahva tõmbas mõnusasti käima ja väga mõnus meeleolu valitses pundis. Lahedad õpilased.

Tabasalu Rattarallil olin joonel. Meeskonnaga oli plaan veidi küljekat teha, kuid paraku ei olnud tuul sobiv. Sõitsime lihtsalt aktiivselt. Paugutati kõvasti ja midagi ohtliku ilma meie meesteta eest ära ei läinud. Kõik oli kontrolli all. Esimesel ringil peale Keila-Joad sain suht arvestava äraminekuga kaasa ja sellega liitus ka Ivo. Lasime kuni meid kinni püüti. Sel hetkel andsin Ivole käsu üksi proovida. Temaga liitus Tommi Jeret ja minema nad panidki. Kaasa läksid veel mingid tegelased ja hiljem ka Oliver. Vaatasin juba, et asi väga soodne, kuid siis otsustas Alfa Baltic oma mängu mängima hakata. Ajasid mehed ette ja vedasid sujuvalt lihtsalt kaks ringi kuni finišini. Vahepeal, kui atrõõv viimasel ringil kinni püüti, läks ka paugutamiseks, kuid midagi otsustavat ei juhtunud. Finišis tõmmati korraliku hooga ja rahvas oli ikka väga närviline. Pandi korralikult maoli. Ise pääsesin ja veeresin üle joone 36-na. Hetkel kokkuvõttes 8 kohal.

Järgmine ettevõtmine oli Filter Temposarja neljas etapp, milleks oli meeskonna sõit. Saime tiimi kolm meest, kelleks olid mina, Jarmo ja Kert Martma. Sõitsime oma sõidu ära. Plaan oli 47 keskmist panna. Sellega saime hakkama. Kergelt ei tulnud, aga väga hullu ka ei olnud. Nüüd siis olen selle sarja liider. On jälle põhjus Viimsis kollane kombe selga ajada.

Viimane planeeritud võistlus selles perioodis oli SEC sarja Rakke maraton. Olin motiveeritud panema Hans Grohet, kuid reaalselt starti ei läinudki. Olin Rakkes kohapela ratas kaasa, kingad ja kõik asjad kaasa, kuid 1h enne starti otsustasime mehaanik Männikuga käikari kõrva veidi timmida ja puru ta oligi. Kus sa ikka leiad spets kõrva. Männik käis veidi asja uurimas ja otsimas, kuid asjatult. Õnneks oli mnt ratas kaasas ja mott hea ning trenni ma läksin. Plaan oli sõita, kas Tallinna või maale. Valisin teise variandi. Trenni tegi raskemaks see, et oli arvestatav loode tuul. Seega oli pidevalt vastu või küljekas. Õnneks Eestis kasvab ka metsa, et vahel sai ikka tuulevarjus ka sõita. Trenn oli äge ja rada ka. Paar teetööd olid, kuid ei midagi hullu. Huvitav tõsiasi on see, et enne trenni muretsesin A&T Spordi telgist maantee õhuka ja trenni lõpus oli kumm tühi. Olen sõitnud üle kuu aja ilma tagavara kummita ja midagi pole juhtunud 😀 Nüüd mõtted Haapsalu Rattarallil.