Randvere kolmapäevak

Eelmise aasta kolmapäevaku rada Randveres meenutas pigem mudasanatooriumit, kui rattavõistlust. Sel aastal seisid taevaluugid kinni ja rada oli ikka hoopis midagi muud, võrreldes mullusega. Peab tunnistama, et kuivaga polnudki seal muud häda, kui ainult vajuta ja ole juurikate peal julge ning kiire sõit on garanteeritud. Oma esimese ringi just sedasi sõita saingi, kuid juba esimese ringi lõpus tuul tõusis, nng tõmbus hämaraks. II ringi alguses (ca. 40% rajast) on valdavalt metsaalused singlid. Ja oli ikka tegemist, et seal hämaraga kiireid liigutusi teha. Lihtsalt ei näinud ja tuli mitmeid-mitmeid sõiduvigu + tuntavalt rahulikum tempo. Singlite pealt välja saades keerati taevaluugid lahti ja ringi teine pool möödus vihma saatel. See vast niipalju enam ei häisrinud, kuigi jah, kurve tuli rahulikumalt võtta.

Eriti hea meel oli poja Rometi sõidu üle. Saab kohe nina püsti ajada, sest võit ei tulnud mitte ainult enda L10 vanuseklassis, vaid talle pidid alla vanduma ka M12 poisid. Emotsionaalselt oli seda tunnet talle väga vaja. Poisi sõidu ajal sõidan ise alati ees – et julgustada teda ikka igaltpoolt julgelt sõitma ja paistab, et see õigustab ennast.