Raplamaa ja Lähte EC (Rivo blogi)

Raplamaa

Uus etapp. Tegelikult seal sõitnud kõikidel sõitudel, kui see oli kas Paluküla 100 või KoMo66 – korralik ja nõudlik rada, mis Estonian Cup raames sai veidi kohitsetud. Kiireid lõike oli veidi juures, kuid samas oli ka paar uut lahedat singlit. Kokku andis see kõik väga hea koosluse maratoniks. Lisaks võeti veel maksimum Keava ja Paluküla tõusudest. Siiani üks parimaid EC radasid üldse. Korralikule rajale iseloomulikult taas kõiki elemente heas vahekorras.
DSCF5546Kohe alguses oli tunne ok ja läksin pundiga kaasa. Nii paar-kolm kilomeetrit enne uuesti võistluskeskuse kõrvale jõudmist arvasin, et peaks tempot juurde panema. Selle väiksema lombi ääres loeti kohaks 28 – ehk siis, täitsa seal, kus olla võiks.
Keava põksudele oli plaan jõuda esimesena, realiseerus aga kahjuks pundi lõpus. Nii et, Keava möödus vägagi mugavas pulsitsoonis ja õnneks jäi punt ka kokku. ca. 15km. enne lõppu saime ka ees pool oleva pundi kätte. Kui nendega kruusa teelt metsa vahele pöörasime, siis olin pundis kolmandal possal ja kohti hakati lugame 8, 9, 10 ja 11 – mida paganat, nii ees omadega ja tunne oli veel täitsa OK! Viimase, koffeiiniga geeli plaanisin jätta nii 8-10km. enne lõppu. Kusagil 9km. paiku tuli nagu hea koht – kiirem põllutee ja….suutsin geeli kuidagi näppude vahelt maha kukutada. Kinni polnud küll enam aega pidada, lootsin, et kestan ilusti lõpuni, aga läks ikka ca. 3km. enne lõppu raskeks ja üle joone sain 16 kohaga, mis tegelikult siiani statistikas parim tulemus EC arvestus 🙂 Aga no jääb ikka kripeldama. Vähemalt enda arvates jäin sellele kohale, mitte ei tulnud.

11760311_908232682584547_2221925502736225563_nLähte

Võistluskeskus ja melu – no ütleme nii, et oli juba selline tunne, et oled sattunud kuhugi laadale. Live bänd, mitmed telgid – ikka väga äge melu käis!!! Aga võistlus ise oli kohe esimestest kilomeetritest väga raske ja kogu aeg oli ühtlane kannatamine. Metsa vahel viskas küll alati veidi paremaks, aga üld mõtts oli ikka väga raske. Kuskil poole peal tuli isegi pooleli jätmise mõte peale. Siis sai aga taas FS mõites mugavasse tsooni – logistamine ja metsavahe, ning ei andnud ikka ala. Punt oli meil kah nii 15 pealine, et sai ikka kuidagi sabat kinni hoitud. Peale mäefinišit hakkasid esimesed rebenemise nähud punti sisse viskama ja eest said 4 või 5 jooksikut, kelle seas Virgo Karu, Helmet Tamkõrv ja Urmas Karlson. Ausalt öelda, ei tulnud isegi mõttesse, et neile järgi tõmmata – üritasin end säästa viimaste kilomeetrite tõusude jaoks ja usun, et tasus ära. Tuli küll sel hetkel kohti kaotada, aga võtsin viimase 2km. jooksul 3 kohta tagasi ja üle joone 32. kohal. Rahul, arvestades, kui kehv tunne tegelikult endal oli.