Kolme korraga esimeseks tagurpidi Saku100’l.

Sel aastal oli juba kolmas kord Saku100l ja läbinud 283 kilomeetrit. Rada oli minu jaoks kui tagurpidi ja tundus lihtsam nii kui varasematel aastatel. Ilmselt tuli see sellest, et ringi pikkuseks oli 20km ja kokku pidi sõitma 5 ringi. Viite ringi on moraalselt lihtsam sõita kui kuute.

Selle aasta eesmärgiks võtsin võita naiste arvestuses. Alla viie ringi ei plaaninud nagunii sõita. Ilm ja rada seda kõike ju võimaldasid. Stardikoritoris oodates starti, oli enesetunne väga hea ja isegi pulss tiksus rahulikult, ärevust polnud. Nii start käis ja minek. Kohe võeti üles kiire tempo. Võtsin siis minagi 30+ kiiruse rauda ja hoidsin meeste taga tuules. Tempo oli sobilik mulle. Esimesele singlile keerates oli kerge seisaks, ei hakanud trügima, kuniks nägin Liisi enda ette keeramas. Võtsin talle kohe järele. Sõitsime koos esimese singli, kuniks ma otsustasin siiski mööduda temast. Enne järgmist singlit sõitsin veel mööda Erik Tammsoost ja edasine sõit kulges omas tempos. Kiirematel lõigudel vajutasin gaasi põhja ja raputavad kohad sõitsin rahulikumalt. Terve esimese ja teise ringi tundsin ennast suurepäraselt ja koguaeg oli minek taga. Tundus väga kahtlane ja hirmutav, mitmendal ringil ma siis kustun. Tunne oli nagu oleks eelmisel päeval torud puhtaks köhinud, kui käisin Erki, Sulevi ja Veikoga kiiremat trenni tegemas Kakumäel. Esimesed kaks ringi läksid kiirelt, küll mõningate äpardustega. Mõlemal ringil sain kuskilt oksa alumise litri vahele, mis tähendas korra seisma jäämist ning teisel ringil kipusin kiireid sirgeid nii hoogsalt võtma, et maha pöörded magasin maha. Kui juba kolmandat korda maha pöördest mööda panin, hõiskas tagant meesterahvas mulle: „ Mis sul nende pööretega täna on?“.

Peale teist ringi tegin esimese TP pausi. Varustasin ennast geelide ja jookidega ning Porteri tüdrukud jooksid minuni banaani ja hapukurgi kaussidega. TPs sain ka infot tüdrukute kohta, et nad pole kaugel ja pusivad omavahel. Seega sai mul koheselt paus läbi ja kiirelt minema. Tagant järgi tulemusi vaadates, oli mul selleks ajaks tegelt 12 minutiline edu sees. Kuna mul oli teadmine, et tüdrukud tulevad, siis tempos alla ei andnud. Kolmas ring läks juba raskemalt. Seljavalud andsin esimesi märke ja raputavad singlid polnud enam nii mõnusad. Ringi teises pooles hakkas tunduma, et taga rehv oleks nagu liiga pehme, siis neljanda ringi poole peal oli see päris pehme. Õnneks ilmus minu taha meesterahvas, kes kohe küsis, et mis rõhuga ma sõidan. Vastasin, tavaliselt on 1,8 aga hetkel on taga rehvis ilmselt poole vähem . Härral oli kaasas õnneks balloon ja lahkelt pakkus abi. Jäime seisma ja lisasime õhku juurde. Asi korras ja kihutasime edasi. Neljandal ringil oli selg juba nii valus, et hakkasin vigu tegema. Kuskil kiire lõik lõppes ussi kraavi sissesõiduga. Selle asemel, et trajektooril püsida, keerasin ennast rajalt välja. Keegi AT riietega kutt oli selja taga ja tegi korraliku kajaka naeru. Kuna olin juba pisut kurvatud ka, siis tundus õel naer, aga ilmselt oli tagant naljakas vaate pilt. Sõitsin selle ussi kraavi tema ees ära ja siis lasin ta mööda. Koheselt tuli uus samasugune ussi kraav ja mida ma näen. Kutt keeras ennast samamoodi võssa kui mina. Ma ei hakanud kõva häälega naerma vaid karjusin talle „KARMA“. Ringi lõpu poole hakkasin nägema Marekit raja ääres. Jagas süüa ja juua. Jäin korra seisma, et kuulda kui kaugel tüdrukud on. Esimest korda kuulsin siis alles, et vahe on piisav. Lõpuks ometi, olen juba neli ringi vaeva näinud ja koguaeg oli teadmine, nad on lähedal. Võtsin Coca-colat ja vajutasin edasi. Viiendal ringil oli juba selg nii valus, et kõik singlid läbiti nagu seistes. Hoogu üldse ei saand ülesse, ainult siis kui tuli kõva pinnasega sirged lõigud, vajutasin gaas põhja. Endalegi üllatusena tuli jalgade vastupidavus. Peale 90km raputamist ei olnud raskusi kruusasirgel kiirust ülesse kruvida. Rajal nägin aeg-ajalt Viirat ergutamas ja Marekit coca-colat jagamas. Oma 5km enne lõppu kuulsin veel, et Kadri läheneb minule. Arvasingi, et rataste vahe hakkab mingi ring olulist rolli mängima. FS rattaga on kõige õigem tulla Saku100 sõitma. Ilmselt seljavalust ei tea siis midagi või vähesel määral. Seega sai kogu jõud kokkuvõetud ja isegi kohti parandatud viimasel kruusa lõigul.

Ja niisiis rõõmsalt saigi üle finiši veeretud naiste esimesena ajaga 6:52 ja üldarvestuses 35 kohaga. Läbiaegade parim tulemus Saku 100l. Kui arvesse võtta sõitjad, kes läbisid 100km, siis varasemalt olin oma tulemusega lõpupoole, siis tänavu aasta olin esimese poole sees. Samuti oli Liisil ja Kadril üldkoht keskel saja meeste arvestuses. Nii et tüdrukud, vaatame peeglisse ja lausume endale:“ Me oleme tugevad“.

Tänaseks on seljavalu unustatud ja järgmisel aastal ilmaselt sõidab jälle, sest 500 km täitumisel saab ju buffi .