Tartu Rattaralli

Tegemist oli minu kuuenda stardiga Tartu rattarallidel ja siiamaani olid kõik sõidud toimunud suhteliselt palavates ilmaoludes, kuid sel korral ootas meid suhteliselt jahe ja paraja tuulega päev. Vaatasin varasemalt välja, et tuul puhub loodest või põhjast ning seega oli teada, et sõidu teine pool on vastutuule. Kohe alguses, umbes 2-3ndal kilomeetril sai eest 4-liikmeline grupp. Kuna tundus, et nad liiguvad suhteliselt hästi, siis proovisin enne Riia ringi ise ka järgi saada, kuid tulutult. Arvasin, et ahh, küll nad kohe ka kätte saadakse, sest nii vara ei lasta kedagi siit minema. Kuid võta kinni! Mehed saidki minema, peapundis koostöövaimu polnud ja nii nende edu aina kasvas. Vahepealsel lõigul Tartust Otepääle midagi huvitavat ei juhtunud, proovisin nii mõnigi kord natuke aktiivsemalt liigutada, et pundis hoogu üles ärgitada, kuid tulemust see ei andnud. Mingi hetk oli jooksikutega vahe juba üle 1m30s. Otepää ümbruses sõites püüti jooksikud kinni, kuid siiski selgus, et kaks tüüpi on veel eest ära. Päris täpselt ei teadnud kes, kuid see ei pakkunud enam pinget, sest nende kättesaamine polnud raske. Vahepeal tegin ka ise pundi peas päris palju tööd ning mõtlesin, et kas ma mitte liiga palju end ei kuluta? Uuesti Otepääle lähenedes saime väikse pundiga minema, sees olid päris arvestatavad sõitjad, kuid suuremat vahet kui 10sek meil saada ei õnnestunud.

Kuna Lõuna-Eesti teed on pähe kulunud, siis teadsin sealset profiili ideaalselt ning arvasin, et on üks koht, kus võiks proovida. Kergelt tõusev tee ja kohatine küljetuul olid abiks ning korraliku pingutuse tulemusel saime lõpuks ometi peapundist minema. Algul tundus, et meid väga palju pole (nii 7-8), kuid ühel hetkel vaatasin taha ja märkasin, et oma 20 venda oli pundis. Õnneks suutsime suhteliselt kiirelt kõik tööle utsitada ja vahe hakkas jõudsalt kasvama. Kui edu lähenes kahele minutile, teadsin, et võitja tuleb meie hulgast, sest lõpuni polnud enam palju. Vaatasin kes siis meie punti sattunud olid ja minu kahjuks olid enamikud neist sprinterlike omadustega sõitjad, kes üldjuhul on lõpus minust tunduvalt teravamad. Seega pidin leidma lahenduse kuidas neid võita. Viimastel kilomeetritel puhus korralik vastutuul, mis tähendas, et üksiküritajatel läheb raskeks. Siiski leidsin sobiva hetke, kui sõitja jäi ~2km. Punt oli kuidagi seisma jäämas ja otsustasin rünnata. Kuskil 1.3-1.5km enne lõppu liitusid minuga soomlane ja Henno Puu ning pilk kaugemale ütles, et tagant ei tule enam kedagi. Nüüd oli vaja vaid need kaks meest seljatada. Henno võimetest oli mul pilt olemas ning teadsin, et lõpp on mul teravam. Enda lõpujalg on ka tegelikult suhteliselt kesine ning plahvatuslikku jõudu napib, mis tähendab, et pean juba kaugemalt alustama hakkama. Viimasele 200. meetrile tulime järjekorras Henno, mina ja soomlane ja kuskil 170-180m pealt alustasin finišit. Siiski pani soomlane mulle ära ja võitu ei tulnud, kuid teine koht pakub kindlasti rahulolu (kusjuures terve rattaralli maksimum pulsi sain ka kätte alles viimasel 200. meetril.). Hea sõidu tegid ka teised mehed, sest klubide arvestuses tõime võidu ikkagi koju! Ja mainida võiks ka seda, et Meridale tuli rattarallilt kaksikvõit 🙂